Viimane nädal on pakkunud tallinlastele uskumatuid elamusi seinast seina: kuumi troopikarütme ja BBC poolt aastatuhande lauljaks kuulutatud Elza Soarese esmaesinemise Maarjamaa pinnal; poolpaljaid bikiinides tüdrukuid laval tantsimas ja teisalt võimsa lumetormi, mis isegi siinsetel laiuskraadidel, kus lumega peaks olema harjutud, parasjagu segadust suutis tekitada.
Kui Tallinn Winter Tropics Festivali eestvedaja Riin Urbanik mulle oma kavatsusest Tallinnas brasiilia muusika festival korraldada esmakordselt rääkis, tundus tema idee mulle ausalt öeldes veidi hullumeelsena. See oli käesoleva aasta augustis.
Ka siis, kui brasiillastest muusikud läinud neljapäeva õhtul festivali avarongkäigus poolsada pealtvaatajat endaga liituma ahvatlesid, tundus, et see festival võib üldises ürituste mitmekesisuses jääda hüüdjaks hääleks kõrbes. Isegi veel reede õhtu hakul Club von Überblingeni üsna vaevalist publikuga täitumist nähes valdasid mind festivali õnnestumise suhtes kahtlused, kuid need hajusid õige pea.
Brasiillaste naerusuine olek ja entusiastlik musitseerimisind torkasid silma juba neljapäeva lõunasel pressikonverentsil. Oli näha, et neid ei sega absoluutselt see, kui publikuks on vaid kümmekond ajakirjanikku või algul ainult mõnekümnest inimesest koosnev rahvahulk neljapäeva õhtul Clazzis. Igal juhul küttis muusikute entusiasm publiku üles ja pani kaasa elama.
Reede õhtul Club von Überblingenis häälestati publikut peadpööritavate rütmide lainele Tallinn Winter Tropics Festivali videoklipiga, mida kõikvõimalikelt ekraanidelt korraga näidati. Klipis pöörles Elza Soarese nägu justkui vinüülplaat grammofonil. Mõjus omamoodi hüpnootiliselt, nagu mõjuvad brasiilia tantsurütmidki. Kahju ainult, et müügil ei paistnud olevat Elza Soarese plaate, ainsana ilmusid õhtu lõpupoole müügile Farofa Carioca CD-d.
Elza Soarese ilmumist valmistasid ette meie kohalik brasiillanna, praegu Eestis elav Denise Fontoura (pildil koos Tanel Rubeniga), kelle ansamblis leidub mitmeid teisigi eesti pillimehi, ning Farofa Carioca rõõmsameelsed muusikud, kes muuhulgas isegi räppimist ära ei põlanud. Bändide vahepeal köitsid publiku tähelepanu capoeira võitluskunsti näidisesitajad ning trupi Corpo Afro tantsijad.
Kell 00:56 saabus viimaks kauaoodatud hetk, mil lavale kutsuti Elza Soares. Tilluke naine kandis paksu tallaga ülikõrgete kontsadega kingi ja nägi oma seksisümboli figuuriga välja nagu Ladina-Ameerika versioon Tina Turnerist. Seda kõike oma kõrgele eale vaatamata.
Elza Soarest on kirjeldatud kui karmi saatuse ja karmi häälega naist, kelle laulmismaneeris on sarnasusi Louis Armstrongi omaga. Tema häälekasutus meenutas tõesti Louis Armstrongi, kuigi Elza ei laula jazzi, vaid sambat. Ka temal on siiski improviseerimine veres ning ta ei jäta selleks võimalust kasutamata. Tema kärisevad improvisatsioonid tundusid algul harjumatud, kuid peagi võlus ta publiku oma enesekindla esituse ja kaasakiskuva lavalise olekuga. Elzale sekundeeris Farofa Carioca solist Mario Broder ning koos mõjusid nad nagu kuulus paar Louis Armstrong ja Ella Fitzgerald - selle erinevusega, et Elza Soares sobinuks oma häälematerjalilt kehastama mõlemat.
Kui Elza Soares lavalt lahkus, jätkas Farofa Carioca oma tänapäevasema repertuaariga. Kaasa laulma pandi ka kuulajad. Etteaste kulminatsiooniks kutsuti lavale nii brasiillannadest konferansjeed, tantsijad kui mitmed neiud publiku hulgast. Ning, oh imet, lavale naasmist ei pidanud paljuks ka Elza Soares, kes vahepeal oli selga saanud märksa mugavamad dressid ning jalga tossud. Elza tegi muusika saatel laval kükke nagu sportlane, andes niiviisi silmad ette nii mõnelegi noorele neiule.
Lisaks kontsertidele kuulusid Tallinn Winter Tropics Festivali programmi ka tantsu, capoeira ja löökpillimängu õpitoad. Siinkirjutajal õnnestus kaasakiskuvate rütmide väge omal nahal kogeda, kui Ramiro Musotto batucada kunsti ehk löökpilliorkestriga samba mängimise põhitõdesid tutvustas. Kiht-kihilt lisati üksteisele erinevaid rütmielemente mängivaid pillipartiisid, kuni kokku sai 15-liikmeline üksnes löökpillidest koosnev sambaorkester.
Ehtsat Rio karnevalirongkäikude sambarütmide tulevärki demonstreerisid aga mitte brasiillased, vaid hoopis ootamatud õpetajad - külalised Soomest. Kolm Soome sambakoolide esindajat olid kuulnud Tallinnas toimuvast õpitoast ning tulid osalejaid tervitama. Nende trummimängu demonstratsioon avaldas muljet ka õppejõud Ramiro Musottole, kes kiitis, et nad mängivad paremini kui nii mõnedki brasiillased. Ta selgitas, et Helsingit loetakse Euroopa sambapealinnaks, kuna seal on parimad sambakoolid kogu Euroopas. Üks külalistest, Soome Sambakoolide Assotsiatsiooni president Harri Engstrand, täpsustas siiski, et Soomes on sambakoole mitmes linnas ning nemad kolm on samuti erinevatest linnadest: Helsingist, Kokkolast ja Turkust. Veel saime teada, et Helsingis on Rio de Janeiro eeskujul sambakarnevale peetud juba 18 aastat. Lõpetuseks hoiatas Harri Engstrand meid kui algajaid, et kui sambale annad sõrme, võtab see terve käe.
Küllap nii see ongi, sest esimese festivaliga külvatud pisik nakatab üha uusi huvilisi ning festivali juht Riin Urbanik lubas samuti, et esimesele festivalile järgneb kindlasti teine. Kas ka järgmine talvine troopikapidu tutvustab Brasiilia või hoopis mõne muu Ladina-Ameerika maa kultuuri, see selgub edaspidi. Igal juhul on särtsakas algus tehtud. Tallinn Winter Tropics Festival tuli Eesti kultuurimaastikule nagu troopilise sooja tuule puhang.
Kommenteeri