Arkadi Volodos. Venemaa. Kaasaja suurmees klaveri taga.
Läinud reedel oli võimalus Estonia kontserdisaalis teda oma silmaga näha. Ja kuulda.
Kava oli minu jaoks liialt ühekülgne - ainult romantilised teosed: Schubert, Schumann, Liszt. Oleks soovinud midagi klassikast kuulda (näiteks Beethoven, Mozart). Alustuseks kõlas Schubert ja siis Schumanni "Metsastseenid". Kava läbivalt jäid kõrvu heledad toonid, puudust tundsin basside "toetusest" ja nn. mehisemast kõlast. Jäi sisse selline "hõljuv" ja tühi tunne.
Liszti kuulates hakkas mul "huvi" juba tekkima. Istusin külgrõdul ja kuna minu koht oli kolmandas reas, pidin nihkuma tooli servale, et pianisti kogu suuruses näha. Ja Liszti kuulates tekkiski tahtmine näha kogu muusika tekkimise protsessi tervikuna.
Schubert ja Schumann olid mängitud pea kogu ulatuses kinnisilmi ja pea kuklas, mis tekitas küsimuse, kas kogu olemus on vaba? Kui pea lükata kuklasse, ei ole see ikkagi inimese kõige vabam poos. Aga ilus kõla tekib ju ikkagi vabastusest.
Arkadi Volodos mängib (julgen arvata, et alati) seljatoega toolil istudes. Seda ma pooldan kahe käega. Ei teagi hetkel kohe öelda, kust on pärit standardsed "taburetilaadsed" klaveritoolid, mis on pidevalt kasutusel. Ja mis põhjusel just sellised toolid on kasutusel? Ja kui kasulik on see pianistile? Seda teemat tuleks veel lähemalt uurida.
Kohtume, kui mitte varem, siis järgmisel festivalil "Klaver" 2009!
Kommenteeri