Tallinna kesk- ja Tartu linnaraamatukogu on kahasse saand maha väärt projektiga. Nimelt võimaldatakse noortel animaatoritel enda töid demonstreerida konkursil "Hobianima 2008". Suisa festival selle puhul koos kõigi õpi- ja töötubadega 3. septembrist kuni 15. novembrini välja kuulutatud. Siinkohal festivali kava ümber jutustama ei hakka, kel vaja, leiab selle ise raamatukogude kodulehekülgedelt üles.
Konkursile saadetud võistlustööd on paigaldatud Youtube avarustesse. Täpsemalt kvalifitseerus konkursile paraku ainult 6 filmi. Vaadata saab siit!
Esimene, "Pannkoogirõõm" põhineb Lilli Prometi lasteraamatul. On selline lihtne, folgilik ja lastepärane õpetlik lugu sellest, kuidas ikka tasub olla puhas ühiskonnas, kus ümberkaudu elavad mustad inimesed. Lugu kuulates tuli mul kohe lasteraamat koos kõigi piltidega meelde. Helindus on igati asjalik ja jutustusega seonduv, pildi pool jääb ehk pisut alla. Mitmed stseenid korduvad ja natikene igavaks läheb ühte tegevust mitu korda vaadata. Muidu aga armas, mõnus lastepärane. Eriti meeldib see sorav taustalugemine.
Teine, "Hoia käest" ajab lihtsalt vihale. Liiga pikk, masendav ja depressiivne. Rokilik helitaust sobib temaatikaga küll nagu rusikas silmaauku. Teostus on ilus, ei saa midagi ette heita. Aga - temaatika. Hea idee on kutsuda noori üksteist hoidma, kuid nii jõhker hirmutamine hakkab mulle vastu.
Statistikaga natukene kursis oleva inimesena julgen sõna võtta, et nii hull see olukord meil ei ole. Mingi müstiline number igal aastal hukkuvast 1700st noorest mehest jookseb pildist läbi - kui see nii oleks, siis poleks Eestis enam ammugi noorsooprobleeme...
Enesetappe oli meil eelmisel aastal 468, see ei mahu sugugi pakutud 500 - 600 sisse. Lisaks loomulikult väide, et alkohol tapab aastas 2000 inimest. Tore, aga kuhu jääb siis meie sõber elekter? 3900 kannatanut aastas liiklusõnnetustes jäävad samuti enamasti siiski ellu ja saavad tervekski. HIV-igi ei loeta meedikute poolt enam surmavaks haiguseks, vaid eluaeg kestvaks krooniliseks tõveks. Mida, tõsi küll, ilmaasjata ei tasu endale kaela korjata.
Kogu see pildimaterjal, mis on küll väga ilusti joonistatud, mõjub kui enesetapu reklaam. Sotsiaalpsühholoogid on ammu leidnud, et enesetapu kujutamine kunstiteostes võib viia inimest nähtut järgima. Õnneks kestab see masendav film vaid 7 minutit ja 26 sekundit.
Jääb üle loota, et autorid oma kujutletavas masendavas maailmas ellu jääda suudavad ning teinekord mõne helgema ja statistikavabama loo käsitleda võtavad.
Kolmas: "Eesti mees" mõjub muhedalt. Arvutimängulik vaatepilt, kuidas üks vuntsidega vöödiline külamees endale neti teel naist leida üritab, ja kuhu see kõik viib. Unenäoni, et üks mees saab vallatäie naisi. Katsugu nad üheainsagagi hakkama saada. Sellised nad siis on, eesti mehed, võtavad ette rohkem kui suudavad. Filmi teostuses on Priit Pärna mõjusid tunda. Pole asjatult raisatud aeg sellist klippi vaadata.
Neljas: "Eesti spordib" on ka huvitav. Lihtne, lööv ja lühike, nagu multifilm olema peabki. Võtab kokku kõik viimase aja Eesti spordisaavutused. Meeldiv on ka see, et Eesti vastasena ei ole määratletud konkreetset riiki, vaid abstraktset väljendit: "keegi muu" See film näitab üles sportlikku vaimu ja kindlasti sobib konkursil esitamiseks.
Viies: "Eestimaa" näitab, kuidas plastiliinist saab ise Eestimaa valmis teha. Omal kohal on väiksed vimkad ja vaatajale on jäetud paras annus äratundmisrõõmu. Kogu tegevus kulgeb ühtlaselt ja sujuvalt. Ja ilus lugu, Anu Tauli mulgimurdeline "Kibuvitsä" on taustaks seatud. See animafilm sobiks täitsa selle loo ametlikuks videoks. Väärib kindlalt preemiat, mõteldes kasvõi, kui palju vaeva on konkursil osalemiseks nähtud.
Kuues: "Legode laulupidu" näitab, mida võib korda saata, kui on piisavalt mänguasju. Ekraanil toimuv tegevus jääb küll pisut arusaamatuks, kuid lõpp seab asja korda. Ka Legodel võib olla laulupidu ja Eesti hümni tunnevad nad paremini kui parteiliikmed.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuuest tööst viis on valdavalt mõnusa ja positiivse iseloomuga. Multifilmidest paistab välja tervet isamaalisust, pärimuskultuuri aktsepteerimist. Multifilmid on tegijate endi nägu ja see on lihtsalt tore, kui kasvav põlvkond peab lugu Eestist ja eestikeelsest muusikast. Heliline pool on kõigis filmides kuulatav, eriti on vaeva nähtud "Pannkoogirõõmu" ja "Eesti mehe" puhul. Iga tööga on üritatud vaatajale midagi selgeks teha, olgu see kas Eesti geograafilis-administratiivne liigendatus või üleskutse puhtust pidada.
Hinda seda artiklit
Kommenteeri