Andrea Marcelli Italian Trio kontserdi alguseks on KuMu saal välja müüdud. Ukse taga tunglevaid inimesi lohutatakse teadaandega, et veel umbes 20 soovijat lastakse sisse nö. seisupiletitega. Entusiastlikud jazzihuvilised võtavad istet KuMu auditooriumi trepiastmetel ning muusikareis võib alata. Turvarihmu pole seekord kinnitada vaja, sest sõit on sujuv.
Teejuhiks Andrea Marcelli, asume retkele läbi muusikaajaloo. Teekond pole kronoloogiline ega vii kuulajat tänapäevast minevikku või vastupidi. Marcelli jaoks näivad kõik hetked ajas olevat võrdväärsed ja matka sihtpunktina ühtmoodi tähtsad. Ajas 300 aastat tagasi sattumisest ei saaks kuulaja arugi, kui Andrea Marcelli ise sellele tähelepanu ei juhiks, sest töötlus Alessandro Scarlatti teosest ja Marcelli enda viimase plaadi „Beyond the Blue" lood kõlavad ühtviisi tänapäevaselt.
Andrea Marcelli Italian Trio näikse kujutavat endast muutumismasinat, kust ikka ja jälle väljub jazz, olgu sinna sisestatud millist muusikat tahes. Läbi selle masinavärgi lähevad mitmed näited XX sajandi itaalia filmimuusikast ning Giuseppe Giordani armastuslaul XVIII sajandist "Caro mio ben". Viimasele annavad Marcelli trummiharjakesed tänapäevase biidi. Järgmise astme edasiarendusena võiks samast loost ehk juba hip-hop versiooni teha, fantaseerin kuulates. Klaverisoolo püüab dissonantseid intervalle lisades armastuslaulusse tänapäevaseid kõlasid tuua - eks kuulu iga armuloo juurde ka vaidlused ja lahkarvamused - mis soolo lõpuks siiski kenasti tasanevad, suubudes ühehäälsesse teemasse.
Kui järg jõuab Andrea Marcelli enda lugudeni, palutakse lavale appi ka eesti muusikud Raul Sööt ja Ain Agan. Tagasihoidlikud itaallased loovutavad soleerimise eesõiguse külalistele. Üheskoos kõnnitakse jazzi mõtlikumaid radu, millele heledakõlalised klaverisoolod sügisese päikese leebet valgust valavad. On see itaallase aupaklik külalislahkus, mis keskregistri kitarri- ja saksofonisoolode jaoks vabaks jätab, või on pianist Giacomo Aula alati nii kristalselt õhulise musitseerimisstiiliga, jääb hetkel mõistatuseks. Tema heakõlalised rännakud klaviatuuri ülemises otsas lisavad niigi päiksepaistelisse pärastlõunasse veelgi õdusust.
Sel kontserdil ei eristu itaallased temperamendilt eestlastest mitte kuidagi. Pigem võib muusikasse fusionlikku vunki lisamas tabada Ain Aganat. Pingelisemaid kõlasid leidub siiski ka Andrea Marcelli loos "Between Poles" ("Pooluste vahel"), kus erinevate polaarsuste tõmbumist ja tõukumist annab edasi sünkopeeritud rütm. Kaasa mõeldes kujutlen end tiheda liiklusega suurlinna tänavale, kus saksofonisoolole sekundeerivad kiired staccato akordid klaverilt mõjuvad nagu autotuledega vilgutamine sireenide tuututamise taustal.
Kontserdi üldiselt rahulikku meeleollu lisavad vürtsi ka üks fuugalikult virtuoosne bassisoolo ning päris viimane, "kiiksuga" lisapala, mille ad libitum ja kindlas tempos osade vaheldumine klapib nagu nõiaväel. Kui range meetrumi raamidest rütmide ja helide irratsionaalsesse džunglisse suubuda pole mingi kunst, siis sealt tagasi, ühe hetkega kaosest kellavärgina tiksuvasse meetrumisse jõudmine on küll.
Õhtu lõpetamine just sel moel jätab tuleviku suhtes otsad lahti - kes teab, mida põnevat nende meeste koostööst veel edaspidi oodata võib?
Andrea Marcelli Italian Trio 4. oktoobril kl.17.00 KuMu auditooriumis
Koosseis:
Andrea Marcelli - trummid
Giacomo Aula - klaver
Francesco Puglisi - kontrabass
Raul Sööt - saksofon
Ain Agan - kitarr
Arvustus on avaldatud ka ajakirjas Muusika.
Kommenteeri