- selle lausega võiks kokku võtta Viru Folgi esimese õhtu muljed.
Esimeste väliskülalistena olid Viru Folgi kavas Angelit, samanimelisest Lapimaa külast pärit õed, kes vähemalt mulle paraku võõraks jäidki. Nende kontserdile tagasi mõeldes on mul raske sama sooje sõnu leida kui eelnevate eesti esinejate kohta. Algul kuulsin neilt mõnusat tantsulist maailmamuusikat, mis mu väsinud jalad siiski pealava ette platsile suutis meelitada, aga mingil hetkel nad justkui vääratasid ja muusika muutus kõige tavalisemaks sisutühjaks tantsupõrandapopiks. Tekkis tunne, nagu laulaks laval hoopis Sandra oma hitti "I'll never be Maria Magdalena". Eriti kummitas see deja vu mind laulu "Do you miss me, father" ajal. Tõrva lisas meepotti ka see, et tabasin ühe õe (tumedapäise) mustalt laulmas.
Ning just siis, kui olin nende muusika suhtes lootuse kaotanud, tegid nad kannapöörde ja lavalt hakkas jälle tasemel maailmamuusikat kostma. See tekitas juba tõsist hämmeldust. Kas puudub bändil võime end kõrvalt vaadata, või on nad oma muusikalises arengus jõudnud teelahkmele ning seetõttu sisaldab nende repertuaar hetkel nii uut kui vana? Juhul, kui nad teelahkmel seistes valivad isikupäratu tantsumuusika, siis ei peaks neil Viru Folgi taolistele festivalidele küll asja olema. Kolmas võimalus on, et püütakse mitut kärbest ühe hoobiga tabada ja kõigile meeldida, pakkudes igaühele midagi. Paraku tundub, et sellest ei võida küll keegi. Kuulajana soovitaksin neil ära otsustada, kuhu nad õieti kuuluda tahavad.
Festivali esimese õhtu lõpetuseks oli valida mitme eesti artisti vahel: ühel kontserdil kaks kodumaiste nimedega juubilari Mägi + Sibul, teisel lätikeelse nimega "fenomenaal-rahvuslik-ägemuusika" ansambel Nikns Suns, nagu nad ise ennast nimetavad. Püüdsin valida kõike korraga ja seetõttu tormasin esmalt Metsalava ette.
Lätikeelse nimega 'Kuri koer' on tegelikult täitsa tore punt ja mitte ei mõista, miks neid küll karistati sellega, et rahva lemmikuist juubilaridega samal ajal esinema pandi. Õnneks polnud nad päris publikuta jäänud, tantsuhimulisem osa nooremast rahvast oli neidki kuulama jõudnud. Tegin ise ka nende saatel mõne tantsutiiru.
Kõrva jäi Nikns Suns'i lugude lihtsakoelisus, mis võib olla taotluslik, kuid mõne loo võiks siiski põnevamaks seada, kasvõi laulu mitmehäälseks. Eesti rahvamuusika peaks selleks võimalusi pakkuma, on ju nii Vägilased, Ro:Toro, Raud-Ants kui Oort leidnud oma tee ja ükski neist ei kipu teistega segi minema. Praegu jäi mulje, et Nikns Sunsi kogu muusikaline raskus on jäetud Kulno Malva õlule, kes üksinda soleeris nii akordionil kui torupillil, ja see mõjus kuidagi ühekülgsena.
Merelaval esinevad juubilarid olid selleks õhtuks ühiselt võtnud mõtliku tooni. Riho Sibul ja Tõnis Mägi on mõlemad teinud vägagi rokkivat muusikat, kuid siin mere ääres tähistaeva all tundus valitud unelev-ebamaine atmosfäär ainuõige.
Taas pani Riho Sibul mind hämmelduma, kui palju emotsioone ja intensiivsust on võimalik leida või peita vaid kaherealisse teksti, pealegi võõrkeelsesse:
"Sela muhha na varenje,
vot i vsjo stihhotvorenje,"
kuulutasid juubilarid koos järelejätmatult. Sama looga (kus rohkem sõnu polegi) alustas Riho Sibul oma juubelikontserti 27. juunil Patarei vanglas ja eriti võlus mind tookord tema saatesõna - see lugu andvat selgitust, mis temaga juhtunud on :-)
Eks igaüks satu oma moosi või supi sisse rohkem või vähem juhuslikult, kuid raske on uskuda, et Riho Sibula napisõnaline tabavus juhus on. Pigem jätab see mulje kunstnikust, kes väga hästi teab, mida ta teeb - ja see tuleb tal ka hästi välja. Käsmu kontserdil üllatas mind vaikne mõtlik seade kunagisest Ultima Thule hitist "Kassitapp". Väga põnev oli just niisugusest loost kuulda salapärast, distantseeritud esitust, see mõjus oma müstilisuses lausa nõiduslikult.
Kui Sibul sekundeeris Mägile tema lauludes pillimehena ja see tundus iseenesestmõistetav, siis Mägi samaga vastamine tuli üllatusena - oleme ju Tõnis Mägist harjunud mõtlema kui eelkõige lauljast. Seekord aga täitis ta tagasihoidliku taustapillimehe rolli igati kiiduväärselt, lastes teiselgi juubilaril särada.
Mägi oli samuti valinud ballaadilikud, mõtlikud lood ja nii särasid kaks eesti muusika tähte südaöises rahus... kuni tuli Bonzo (kes suunati juubilaride sekka esinema sellepärast, et tema kabelis toimunud kontserti ei mahtunud kaugeltki kõik soovijad kuulama). Mõlemad juubilarid tervitasid lavaleastujat südamlikult. Ootasin põnevusega, mis juhtuma hakkab. Bonzo alustas oma lauludega, mis antud kontserdile sobisid küll rohkem teksti kui muusika poolest (muusikalises mõttes tundusid tema lood olema liialt "teisest ooperist"). Meeldiva ja liigutava üllatusena esitas Bonzo väga ilusasti loo Videvik.
Seejärel said viisijärje taas juubilarid, kes meenutasid koos Ultima Thule aegu, lastes kõlada ühel mu lemmiklaulul läbi aegade. "Laulev jõgi" oli üle pika aja kena kuulata, kuigi keelpillide saade tuli ise juurde mõelda.
Lõpuks laulis Mägi loo "Vägev vähk" - aeglase, napi ja mõtliku saatega, kuid laulupartiis endas andis tunda, et tema peas tiksub see lugu ikka endiselt rockivõtmes. Lõpuks kaldus lugu hoopis ulmelistesse kõlasfääridesse ja futuristliku süntesaatoril veiderdamise vahele hõikas Mägi "minge koju, head ööd!"
Koju ma läksingi, endamisi imestades, kuidas nii staažikal esinejal nagu Mägi jätkub veel energiat ja entusiasmi veiderdamisekski :-)
Kommenteeri