Pärast Viru Folgi avamist läksin kuulama Käsmu kabelis esinevat Sofia Joonsi, kes laulis ja mängis viiulil rootsi ning eestirootsi rahvaviise.
Tuli välja, et tal on jutustada umbes sama põnev lugu kui Käsmu ajalugu. Sofia alustas oma esinemist ülestunnistusega, et suviti valdab teda millegipärast kriminullide lugemise maania. Kui ta asus kontserti ette valmistama ja mõtles, mida rääkida sissejuhatuseks, tuli talle pähe, et rootsi rahvalaulude koguja Olof Andersson näeb ammustel piltidel välja täpselt nagu Hercule Poirot - vuntsid ja kõvakübar ning härrasmehelik hoiak - ning idee oligi käes.
Sofia Joonsi kiituseks peab ütlema, et ta oskas oma kontserdi väga targalt ja huvitavalt üles ehitada - rahvaviiside tekstilised vahepalad moodustasid otsekui järjejutu, ja põnevust kaunite meloodiatega vaheldumisi doseerides moodustus nauditav kuuldemäng.
Kuuldemängu "lavastamise" eel seisid esitajast režissööri ees järgmised küsimused. Kuna igas detektiiviloos peab kõigepealt leiduma laip või vähemalt keegi, kelle elu on ohus, siis kes või mis võiks olla surnud selles loos?
Välja surnud või huku äärel olevaks osutus rootsi rahvalaulu traditsioon. Selle päritolu lugu asuski uurima loo peategelane, folklooriuurijast "detektiiv" Olof Andersson. Sarnaselt Poirot'ga osutus seegi kangelane pisut iseäralikuks - ilma erialase hariduseta rahvamuusika koguja oli ametilt hoopis juuksur, kuid seejuures absoluutse kuulmisega!
Meie loo peategelane alustas oma rännakuid 1929. aastal Lõuna-Rootsist. Ta aimas, et vanad traditsioonid võivad olla parimini säilinud kõige vaesemates piirkondades, kus rahval polnud raha, et moodsamale elustiilile üle minna, ning tal oli õigus. Ta kogus rännates hulga viise.
Ühel päeval sai ta vihje, et kunagi Eestist Ukrainasse välja rännanud rannarootslased on Jönköpingis põgenikelaagris, tulgu ta nende rahvalaule üles kirjutama. Nii ta tegigi ning tal oli õnne - ta kogus hulga rahvakoraale. Selline vedamine suurendas tema huvi eestirootsi pärimusmuusika vastu ning ta kirjutas kirja ühele rannarootsi kirikuõpetajale, et küsida, kas sealne rahvas veel vanu laule mäletab. Jaatava vastuse järel otsustas ta taotleda stipendiumi eestirootslaste rahvamuusika kogumise retke jaoks. Toetust ta sai ja nii käiski rootsi Poirot Eestis Noarootsis laule üles kirjutamas.
Kuid leidus veel teinegi detektiiv - Uppsala ülikooli muusikaprofessor Carl-Allan Moberg, kes rootsi rahvalaule analüüsides oli leidnud, et neil on teatav sarnasus kiriklike gregooriuse lauludega. Et oma väidetele kaalukamat tõestusmaterjali saada, käis temagi rahvaviise kogumas. Ja kuigi ta olevat väga merd kartnud, võttis ta end kokku ja jõudis 1938. aastal Ruhnu rootslaste laule kogumas käia - just enne sõda ja rannarootslaste pagemist Eestist. Sealsest pärimusest leidis ta oma teooriale kinnitust. Ühe ruhnu laulu, mis räägib Jesaja ilmutusest, laulis Joons ka Käsmu kabelis ette, paludes publikul bassiks helistiku põhinooti ehk toonikat laulda. Juhtus nii, et publik vajus noodilt kohe päris tublisti ära, aga Joonsi see õnneks ei heidutanud :-)
Niisiis sai detektiivilugu oma õnneliku lõpu - kadunud rahvalaulutraditsiooni jäljed õnnestus üles leida ja tõestada selle tegelik pärimusliin. Ning nagu ikka ühes õiges seiklusromaanis, sai kangelane (kangelased) hakkama eneseületamisega, olgu selleks siis kasvõi laevasõit Ruhnu ja hääbuva kultuuri jäädvustamine.
Muide, nende tublide härrasmeeste kogumistöö tulemustega on võimalik tutvuda ka Eestis: Tallinnas Keskraamatukogus, Rahvusraamatukogus ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogus; osa sellest materjalist on olemas ka Tartu Ülikooli raamatukogus. Lisan siia vastavate kirjete püsilingid ESTER kataloogi Tallinna andmebaasis. Olof Anderssoni kogutud pärimusmuusika:
http://ester.nlib.ee/record=b2334280~S1*est
http://ester.nlib.ee/record=b1830524~S1*est
http://ester.nlib.ee/record=b1663904~S1*est
Carl-Allan Mobergi poolt Ruhnu saarel salvestatud rahvalauludega LP:
Kommenteeri