Sofia Joonsi esitatud "kuuldemängult" sattusin peagi sugugi mitte vähem osavate jutuvestjate seltskonda, nimelt oli rahvamajas algamas Lauri Saatpalu ja Peeter Rebase kontsert. Viimati käisin Dagö kontserdil mitu aastat tagasi, seega läksin suure huvi ning rõõmuga kuulama.
Rõõmustamiseks oli küllaga põhjust. Jõudsin pärale piisavalt vara, et endale veel vaba tool leida ja siis hakkas pihta - loeng-kontsert, mis võinuks kanda alapealkirja "Ma sündisin rohelise peldiku aastal" :-D Saatpalu laulutekste terasema kõrvaga kuulanud inimesele ei tohikski see liialt šokeeriv tunduda. Seda enam, et see lause kõlab peaaegu sama ilukirjanduslikult kui "Ma langesin esimesel sõjasuvel" või "Ma armastasin sakslast" :-)
Igatahes saatis Rebast ja Saatpalu juba lavale tulles nii tugev käteplagin, et viimane naljatas: "Aplaus on siis käes ja võime koju minna". Rahvast oli kogunenud sedavõrd palju, et mõned inimesed mahutasid end koguni lava lähedale endisesse tualettruumi. Saatpalu kommenteeris, et küllap seal seistes kuulata ongi sobilik, sest ega see ju niikuinii ei tööta. Seda enam, et juhtumisi on ta "sündinud rohelise peldiku aastal". Lauri Saatpalu selgitas, et aastal 1965, mis on tema sünniaasta, patenteeriti meile kõigile tuttavad putka-tüüpi sinirohelised välikäimlad.
Kui kentsakast olukorrast naljaga üle saadud, võis kontsert alata. Viru Folgi kavast tutvustust lugedes jäi mulje, et Säsi on hoopis mingi eraldi projekt, kuid tegelikult oli laval siiski Dagö säsi ehk kõige põhilisem sisu, ilma kelleta poleks Dagö enam Dagö. Tuttavad lood kõlasid intiimsemas vähendatud koosseisus lähedaselt ja soojalt, rahval oli mõnus kuulata ja esitajadki paistsid rahul olevat. Mingil hetkel tunnistas Peeter Rebane ise ka, et lood kõlavad kahekesi esitades päris hästi - "tuleb välja, et ülejäänud ansambel on puha lisakulu! Teate, meil oli suvel kontserttuur ja meil oli laval palju inimesi - aga nüüd on nad kõik vallandatud!," kuulutas ta ja viivitas hetkeks enne järgmise loo alustamist. "Sina veel ei ole!," hoiatas seepeale Lauri Saatpalu. Sõbralikule nääklemisele vaatamata oli kogu kontsert kokkuvõttes ikkagi üks mõnus "möödakarvapai".
Lahedate laulude ja nende vahele räägitud kentsakate juhtumiste seltsis kulges aeg märkamatult. Peagi sai kell kaheksa ning publik siirdus kuulama järgmist muhedat etteastet.
Contra, Jaan Pehk ja Olavi Ruitlane kohmitsesid juba Käsmu Kirjanike maja õues hoovimajakese terrassil ning ootasid, kuni rahvas koguneb. Lõpuks ei pidanud publik enam vastu ja hakkas skandeerima: "Contra, Contra!" Kutsutu astuski ette.
Sissejuhatuseks rääkis ta, et neid on siin 3, umbes pooled neist elavad Türil (ilmselt pidas ta silmas poolt esinejate kogukaalust, sest silma järgi hinnates on Jaan Pehk kindlasti võimeline Ruitlast ning Contrat "massiga lööma"(-:) ja 99,9% on praegu Käsmus. Kus viibib mõtteline 0,1%, selle jättis ta mainimata, võib vaid oletada, et muusade seltskonnas, nagu loomeinimeste puhul ikka. Muide, keegi on osa luuleõhtust videole jäädvustanud ja internetiavarustesse riputanud. Sealt on näha ja kuulda, kuidas publik etteasteid nautis.
Luuleõhtu põhisisu moodustasid vaimukad vemmalvärsid, mis kohati sisaldasid ka mõtlemapanevat tõsidust. Ei peljatud ka eneseiroonilisi ja -kriitilisi sõnavõtte, millega hiilgasid eelkõige Contra ja Ruitlane, suurepäraseks näiteks sobib Kriminaalhooldustango. Jaan Pehk, kes suuremale osale inimestest on arvatavasti pigem muusikuna tuntud, esitas osa enda ja teiste loomingust ka kitarri saatel. Mõned neist viisistatud luuletustest on rahva ette jõudnud ka Orelipoisi nime all.
Contrat olid lisaks muusa(de)le inspireerinud mitmed poliitikud, teiste hulgas ka Savisaar. Viimane on seda luuletust tähelepanust meelitatuna ka oma oma blogis tsiteerinud. Väga naljakas ja osavalt komponeeritud oli Stalinit, Ždanovit ja Siim Kallast mainiv luuletus. Kahjuks ei suutnud ma seda Contra blogist üles leida. Vemmalvärssidest rohkem meeldis mulle aga üks tema haiku:
luuletus sünnib
õige pea sest silmaveed
tulid ju ära
Selle eest võiks talle küll mõne väärika kirjanduspreemia anda!
Kommenteeri