Viru Folk oli koduks väga erinevatele muusikastiilidele. Tundub, et folk on tänapäeval veninud sama laiaks ja peaaegu kõikehõlmavaks mõisteks nagu näiteks jazz.
Viru Folgi teisest päevast noppisingi enda jaoks ühe jazzimaigulise elamuse. Kitarriduo Indrek Kruusimaa - Peep Ojaveski seltsis rändas kuulaja mõtteis bossanoova rütmis laisalt lainetava kauge ookeanini ja tagasi, et nobedate näppude alt kostva flamenco sekka taas põhjamaiseid tumedaid ja kargeid noote kuulda.
Rahvast tulvil Käsmu kabeli aknasse kerkis aegajalt õuest mõni peanupp, et piiluda, kes siin mängivad. Muusikud ise olid lausa silmapaistvalt sõnakehvad, alustades kontserti ühegi sissejuhatuse või tutvustuseta ning jätkates samamoodi, lastes muusikal rääkida enda eest. Vahepeal tuli Kruusimaale siiski meelde, et peaks vist ütlema: "Kõik on omad lood, nii et selles mõttes on kõik etno". Ootamatu vahemärkus pani duokaaslase Ojaveski turtsatama. "Etno" polnud antud kontserdi puhul küll õige märksõna, stilistiliselt on see muusika etnost või folgist kaugel. Ilmselt pidas Kruusimaa silmas seda, et lood on nende endi kirjutatud. Paraku kippus enamik lugudest väga mõnd juba kuuldud teost meenutama, heliloomingu originaalsusega nood kitarristid ei hiilanud.
Pärast üht eriti tulist flamenco-pala, kui Kruusimaa hetkeks muusikas pausi tegi ja küsis, kas on veel aega või peab hakkama lõpetama, ei pidanud üks kuulaja enam vastu ja küsis, millest need lood on? Pillimehed vaikisid nõutult. Küsija täpsustas: "no kas elust, või armastusest?" Publik pahvatas naerma. Aga Ojaveski vastas rõhutatud siirusega "armastusest, ikka armastusest!"
Viru Folgi tipphetkeks kujunes minu jaoks rootsi ansambli "Hoven Droven" kontsert. Kohe oli näha, kui väga pillimehed ise musitseerimist naudivad. Tõeliste folgifanaatikutena ei saanud nad teisiti, kui pidid publikulegi uue nn. f-sõna õpetama, nimelt "folk on!", millele tuleb vastata "folk you to!"
Kontsert oli nii kaasahaarav, et vaevalt keegi kuulajaist istuda maldas, vähemalt lavaesine plats oli tantsijaid täis. Kaasaegse folgi vaimus ei piirdunud Hoven Drovengi autentse rahvamuusika esitamisega, kuulda võis mitut masti töötlusi ja ka folgihõngulist omaloomingut. Kuna Hoven Droven on aastaid tagasi ka Viljandi Pärimusmuusika Festivalil käinud, siis kajastusid muljed tollest käigust ka ühes muusikapalas nimega "Lost in Viljandi" ('eksinud Viljandis'), mille nad olevat kirjutanud oma Viljandi etteastele järgnenud päeval.
Pärast esinemist müüs Hoven Droven otse lavalt oma plaate ning jagas lahkelt autogramme. Sain autogrammisabas seistes juhtumisi Diskreetse Mango Trio liikmetega jutule. Üks neist rääkis, et tal on kodus Hoven Droveni plaat olemas, ja kirus, et ta seda siia kaasa ei võtnud, oleks autogrammi saanud. Ühtlasi tunnistas ta, et äsja saadud elamus on nii võimas, et ta ei jaksa samal õhtul endasse rohkem kontserdimuljeid ahmida.
Samamoodi tundsid end vist mitmed teisedki, sest vaatamata Metsalaval toimuma pidanud Oorti kontserdi asendamisele etno-diskoga jätkus ka sinna publikut. Käisin seda samuti uudistamas ja pean ütlema, et diskoril oli tõesti väga hea muusikavalik ja väga hea maitse. Kui samal ajal poleks olnud ühtki teist kontserti, oleksin sel diskol ehk varahommikuni tantsinud.
Sedapuhku läksin aga Siiri Sisaski kontserdile. Seal kuuldu polnud üllatav, sest Sisaski julgus muusikas kõikvõimalikke erinevaid asju proovida oli teada. Kibelesin vaid kuulama, kuhu suunas tema avastusretked seekord viinud on, ja kuidas on ta lauljana edasi arenenud.
Põhimõtteliselt oli Sisask jätkanud plaadiga "Ürg ja jõud" võetud suunda. Võõrapäraste kultuuride ja kõlade maailma avastamisel on Sisask tegutsenud kadestamisväärse kindlusega. Isegi kui tema rokilik-dramaatilises maneeris vokaalvõtted kohati esitatava materjali etnograafilise päritolu ja muusikaliste seadete kõlapildiga vastuollu kipuvad minema, on tema ettevõtmiste julgus ja lennukus aukartustäratavad.
Kommenteeri