Pühapäeval pärast seda, kui geoloog Kalle Suuroja oli huvilistele hommikukohvi kõrvale kõiksugu sorti kividest rääkinud, laulis viimasedki unimütsid maast lahti Chalice, kes ise tunnistas, et ta pole kunagi nii vara esinenud (kell 1 päeval).
Laulu "Minu inimesed" autorina on Chalice omandanud ikooni staatuse ja teda võiks pidada üheks nn. märkamisaja olulisemaks tegijaks. Ta jätab muheda mulje ja enamasti on tema laulud niisama toredad kui ta ise, või vastupidi.
Kuid sealjuures on üks tilluke 'aga'... Käsmus mainis ta oma äsjasest Leigol toimunud plaadiesitlusest rääkides, et üks sõber oli tema laule liiga otsekohesteks pidanud. Nõustun siinkohal täielikult tema sõbraga, sest... kellegi täiesti otseste sõnadega kostitamiseks on siiski olemas teised vahendid kui laulu loomine. Võib võtta telefoni ja sõimata pahameelt põhjustanud inimesel näo täis, võib saata meili, lõppude lõpuks kasutatakse selleks pahatihti isegi ajakirjandust. Seega, minu isiklik tagasihoidlik seisukoht on, et kui "elu on sitt", ei pea seda veel laulus sõnasõnalt niimoodi väljendama. Ehk siis teisisõnu ei pea kunst kopeerima elu.
Kes teab, võibolla on Chalice'l lihtsalt käsil oma piiride katsetamise periood, ja sellepärast küsib ta laulus "kas keegi veel võtaks nüüd mind tõsiselt?" Ehk on ta staaristaatusest lihtsalt veidi väsinud, kuid samas tajub ka vastutusekoormat: "kuid alati, kus superkangelane, on ka pahasid, kelle käest vaja päästa planeet. Seepärast loodan, et vajate lindmeest".
Olgu, kuidas on, mulle igatahes meeldivad rohkem tema üldseeditavama tekstiga huumorisegused, kuid sellegipoolest õpetlikud laulud, kus "vahel naised on kui teiselt planeedilt" või "sa mõtle, mis otsid, sest leida võid kõike - võid leida HIVi, Osama ja sõnajalaõie".
Laval käisid veel mitmed esinejad, sh. Pohjannaula, kelle repertuaarist jäid meelde laulud "Pahaa verta" ja "Sielulintu", ning Jääboiler, kelle versioonid Jääääre muusika rokkima panid. Hoven Drovenist jäänud muljet ei suutnud aga keegi üle trumbata.
Minu kavatsus Käsmu lahelt purjeka "Blue Sirius" pardalt kontserte kuulata läks siiski vett vedama, sest laeval juhtus mingi tehniline rike, mida ei suudetud festivali viimase päeva jooksul parandada. Seega jääb üle loota, et ka järgmisel Viru Folgil samalaadset võimalust pakutakse.
Viru Folgist tervikuna jäi aga väga hea mulje. Festivaliala oli kompaktne, erinevate kontserdipaikade vahet voorimine ei mõjunud väsitavalt, samas olid lavad üksteisest piisavalt kaugel lahus, et mitte kuulamist segada. Lisaks soe õhkkond ja puhtana hoitud festivaliala.
Kuigi Viru Folk oli alles esimene kõigi teiste folgifestivalide seas, suutis ta juba olla arvestatav konkurent. Kokku külastati kontserte ühtekokku veidi rohkem kui 10 000 korda, festivalipass oli 1500 külalisel, päevapilet 2100-l ja üksikpileteid müüdi 1800.
Viru Folgi avamisel laulsid noored mehed "Käsmu folk on esimene kõigi teiste seas". Kuigi Käsmus toimus folgifestival tõesti esimest korda, andis niisugune avalöök aimu ambitsioonist tulla, püsima jääda ja end maksma panna. "Käsmu laht on esimene kõigi teiste seas!" - nende sõnadega VLÜ repertuaarist tuntud laulust algas ka Viru Folgi buklet. Festivali viimasel päeval leidsin, et nende Anzori Barkalaja lauluteksti parafraseerivate sõnadega on tõesti põhjust kaasa hõisata: festival läks korda, mõnus paistis olevat nii kuulajail kui esinejail. Järgmisel aastal Käsmus kohtume!
Kommenteeri