Laupäeva esimene esineja Trio Solnyshko mängis pretensioonitut rõõmsameelset muusikat, mille saatel olnuks hea lõõgastuda. Kahjuks näis neil puuduvat pärimusmuusikale lähenemiseks oma vaatevinkel, mistõttu lahkusin kontserdilt üsna pea. Mõnevõrra hiljem üles astunud Vägilastel on oma lähenemine rahvaloomingule õnneks täiesti olemas. Vägilasi olen varemgi korduvalt kuulnud ja nende puhul meeldib mulle just see, et lugusid ei mängita maha päris arhailisel moel, vaid ansambli kõla on ühtaegu ka tänapäevane (nagu varem mainitud Malbrookilgi).
Kuulnud vahepeal eelreklaami intrigeerivast Regimissast, põikasin enne Tomáš Kocko & Orchestr'i kuulamist Jaani kirikust läbi. Kujutlus tervenisti regilaulust koosnevast missast tundus põnev, kuid paraku osutus pooleteisetunnine missa kontsertidega kattuvaks, seetõttu kuulsin sellest üsna lühikest osa. Pealegi tuleb tunnistada, et mind huvitas üksnes missa muusikaline pool.
Samal ajal tantsutas Kirsimäel rahvast Tomáš Kocko & Orchestr. Tšehhi päritolu muusikast oli kohe kuulda sugulus Svjata Vatraga. Teatavasti koosneb viimase muusikaline pale suuresti ukraina folklooripärandist ning slaavi rahvaste muusika sarnasus kostub nende kahe ansambli võrdluses küll selgesti välja. Üks Tomáš Kocko & Orchestr 'i lugu hakkas mulle meeldima õigupoolest juba enne Viljandisse sõitu MySpace'st kuulates, nimelt Severska.
Svjata Vatrat ennast ma spetsiaalselt kuulama ei läinud (kuna olen nende kontserdil tänavusel suvel juba käinud), kuid neid õnnestus kaugelt kuulda (mitte kuulata!) sellegipoolest. Siinkohal heidan kõrvalepõikena tubli kivikamaka Telkla 1 kapsaaeda. Selle asukoht oli küll mugavalt festivaliala lähedal, kuid samal ajal, kui umbes 100 meetri kaugusel Saku Telgis käis täie mürtsuga festivali ametlik ööklubi, oli loomulikult võimatu magada. Lisaks sellele leidus ka paar-kolm tundi pärast ööklubi lõppu tegelasi, kellel oli telklat valvavate neidudega tarvis valjuhäälselt õiendada.
Siit tulenevalt võiks edaspidiseid festivale korraldades mõelda, kas nimetadagi Telkla 1 jauramistelklaks, sest ega seal magada niikuinii ei saa, ja neile, kes magada soovivad, luua lisatelkla kusagile kaugemale.
Või palgata habraste neidude asemel ööseks telklat valvama mingid turskemad sellid... Igatahes oli Telkla 1-s olemas ka valvekaamera ja usun, et vähemalt see distsiplineeris nii mõningaidki.
Kõrvalolevale pildile on jäädvustatud omaalgatuslik alternatiivne magala. Vähemalt neil paistab küll hea uni olevat.
Pärast Tomáš Kocko & Orchestr'i kontserti ronisin naabermäele eesti oma Raud-Antsu kuulama. Nagu Oortki, lähtuvad nad oma muusikas vanast regivärsilisest rahvalaulust. Õnneks ei ole eesti folk-metal ansamblid üksteisega kuigi sarnased.
Kodulehel avaldab Raud-Ants programmilistes põhipunktides oma seisukohti:
-
Aastasadu õitsenud naiselik-lüüriline regilaul vajab maskuliinse jõu taasliitmist,
- Helikeele põhikomponentideks on eesti rahvamuusika ja heavy metal,
- Meie mineviku pärand on väärt totaalset evangeliseerimist ja kapitaliseerimist.
Nõustun kõigi punktidega, eriti viimasega, kahel käel! Lääneliku tarbimiskultuuri pealetungi tingimustes on vaja omakultuuri igati toetada ja arendada. Paraku jääb kohati mulje, et selle üle tuntakse muret ja selle säilitamisega nähakse vaeva ainult Lõuna-Eestis. Püüdkem ometi ka põhja pool lõunaeestlastega sammu pidada ja mõne järjekordse ostumeka asemel ka siinpool midagi Pärimusmuusika Aidaga sarnast püsti panna (mitte ainult arhitektuurilises, vaid ka sisulis-vaimses plaanis)! Vabaõhumuuseum meil Tallinna külje all küll õigupoolest on, aga see ei tõuse oma tähtsuselt samavõrd esile kui Viljandi Ait. Ehk paraneb asi selles suhtes siis, kui majanduslanguse kaisutavas unustushõlmas saab mõnest ostuparadiisist ostumuuseum?
Festivali ööklubis võisid soovijad end otse järgmisse päeva tantsida. Pühapäeva avalöögi andis Ungari mustlasansambel Parno Graszt ehk tõlkes "Valge Hobune".
Isegi sellest meeletust tantsutrallist jäi aga mõnele folgilisele veel väheks: ülesköetud energia valasid nad trummeldamisse ja muude pillide mängimisse, mis festivalialal Laidoneri ausamba ja Tegelaste Toa vahel varavalgeni kajas ja kauemgi. "Ja kui nad veel surnud ei ole, siis mängivad nad seal veel siimaani edasi," võiks jätkata. Küllap mängivadki, järgmisel festivalil.
Vahepeal jõudsin aga ära kuulata ja vaadata Fernando Sterni etteaste, kes sedapuhku oli kaasa toonud ka Alejandro Soto ja tegi koos temaga publikule väikese tutvustuse ladina-Ameerika näppepillidest - olid ju näppepillid selleaastase folgi peateemaks.
Enne festivalilt lahkumist jõudsin kuulda veel Flook'i, kes millegipärast jättis muusikalises mõttes kehvema mulje, kui mul neid eelnevalt Myspace'ist kuulates tekkinud oli. See-eest kompenseeris selle puudujäägi üks bändi meesliige oma "inglise huumoriga". Nimelt oli ta palavate ilmade puhuks ära õpinud eestikeelse fraasi "ma olen haisev jobu". Mida kõike ka publiku lõbustamise eesmärgil ette ei võeta :-D
Ja seejärel, kahju küll, tuli mul Viljandist lahkuda, ning ma ei kuulnudki, kas usinad trummeldajad ka folgi viimasel ööl väsimatult oma trumme põristasid. Küllap põristasid. Nad on ju folgirähnid, folgi igiliikurid :-)
Kommenteeri