Tulemused märksõnaga “teater” blogis Muusikaosakonna veebipäevik

Tantsuveski festival 2009

BodyLounge: etendus sinu meeltes

Toimumiskoht:  Hobuveski

Tallinn,  Lai tn. 47, Harjumaa

Isadepäeva-puhuselt käisime pojaga Draamateatris, kus etendus Peter Quilteri Hiilgav! Värske tükk, esietendus oli 3.oktoobril.

Kavalehelt lugesin, et tegu üsna noore näitekirjanikuga, kelle karjäär saigi hoo sisse alles 2005. aastal, kui Londonis esietendus Glorius!, tõestisündinud lugu Florence Foster Jenkinsist, maailma kõige halvemast lauljast, kelle kohta on kirjutatud, et tal puudus rütmitunne, hääle kõla, viisipidamine ja üleüldse lauluoskus. Mingil seletamatul moel õnnestus tal aegade jooksul kuulsust koguda klassikalise ooperirepertuaari kole-esitamisega ja tema viimast kontserti Carnegie Hallis saatis enneolematu edu - saal oli pilgeni täis ja ümber maja luusisid tuhanded huvilised, lootes kuidagimoodigi saali pääseda. Kaks kuud peale toda kontserti ta suri.

Teemat iseloomustab hästi Jan Uuspõllu küsimus lauljannale, kui viimane päris uuelt klaverisaatjalt, kas too on kuulnud tema kõiki plaate või ainult kõige populaarsemat, millele Uuspõllu lavakuju Cosme totakalt küsib, et kas teil on siis ilmunud rohkem kui üks plaat. Külma rahuga vastab daam, et ei, ma lihtsalt tahtsin teid proovile panna. Tuleb meelde tuletada noorematele lugejatele-vaatajatele, et tol ajal mahtus vinüülile 1-2 lugu...

25. oktoobril 2009 festivali "Nyyd" viimase päeva raames esitati Salme kultuuripalees Heiner Goebbelsi multimeedialavastust "Eraritjaritjaka". Peaosas oli kogenud prantsuse näitleja ja lavastaja Andre Wilms, muusikalise poole eest vastutas nüüdismuusikakeelpillikvartett Mondriaan Quartet Amsterdamist. Paralleelselt näitlemisega esitati Šostakovitši, Mossolovi, Scelsi, Lobanovi, Bryarsi, Raveli, Crumbi, Bachi, Oswaldi ja lavastaja enda teoseid.

Saksamaalt pärit Heiner Goebbelsi tõukas selle etenduse loomiseks soov ühendada mitmeid kunstiliike üsna spontaanselt, kuid ühise eesmärgi nimel. Näidendi tekst põhineb kirjaniku ja kultuurifilosoofi Elias Canetti märkmetel. Ülesehituselt meenutas see Hesset, kelle teosed on enamasti biograafilised (põhinevad märkmetel ja mälestustel) ning teatud kohtades arusaadavad ja teatud kohtades mitte. Iga lugemisega pimedate laikude osakaal loomulikult väheneb.

Väga palju elevust enne etenduse algust tekitas sõna "eraritjaritjaka", mis austraalia aborigeenide keeles tähendab igatsust kadunu järele. Pärast etendust oli see elevus justkui minema pühitud.

Muideks, multimeediat maksab just praegu nautida täiel rinnal, ajal, kui see imbub tasakesi ka mitte-kunstiinimeste kultuurikogemuste sekka. See pakub senitundmatuid emotsioone ja avab uusi vastuvõtukanaleid. See on väga kasulik inimese kui kultuuritarbija arengule ning pakub värske pilgu sellele, mida on eelnevalt nähtud.

Algas kontsert-lavastus Šostakovitši kvartetiga nr 8, tekitades seega juba ette mõtlikku ja inimolemusse süübiva meeleolu, vihjates etenduse filosoofilisele sisule. Kvarteti II osa (esitati ainult kahte esimest) justkui viis mesilaspessa (mesilased=ühiskond), mis viitas eelseisvale ühiskonnaprobleemide lahkamisele. Kui kvartett lõpetas, taganes ta, laval rullus lahti valge lina ja etendus võis alata. Andre Wilms tuli selle lina keskele ning kõigepealt ei rääkinud, vaid mängis lavavalgusega.

Seejärel tutvustas ta oma kontseptsiooni. Kohe alguses mainis ta ära: "Elame kui keeglikurikad [...] ootame enesekindlusega uut hoopi." Ühiskond ja üksikisik on seega kogu etendust läbiv teema. Juba alguses oli näha kvarteti ja näitleja koostööd: mõttepausid sisustati vastavalt meeleolule, ja mis kõige põnevam, eri autorite teoste abil, nii et tegu ei olnud improviseerimisega, vaid osava kompositsiooniga. Omaette ahhaa-efekti tekitas see, kuidas Wilmsi kõne pinge iga fraasiga tõusis ja kvartett järgis sellega, et tõusis poole tooni võrra iga fraasiga järele.

Me kõik elame oma elu. Sügisel riietume vastavalt sügisele. Talvel kaitseme end külma eest.  Kes meist teeb karjääri rohkem, kes vähem. Ja mis on üldse karjäär? Üks asi on meil ühine, kas teeme siis karjääri või mitte - tahame armastada ja ka ise olla armastatud, saada vastuarmastust. Naise sättimine on ikka mehe jaoks, kuigi ega me igal hetkel just otseselt sellele ei mõtle. Ehted, kleidid, kingad - kogu see "maine" ja väline kraam, ja ikka selleks, et leida see ainus ja õige. Ja mehe jutust saame vastuse (vastu-)armastuse kohta. 

Mis võiks olla valusam kui ühepoolne armastus? Eks kõigest saab muidugi üle, kas suurte või väikeste võitlustega (õigem oleks ehk öelda, et peaks saama üle?) ja ülesaamine ei ole sugugi kerge. Aga mida teha siis, kui armastad ja leiad õnnelikuna ka vastuarmastuse ning siis ühel päeval on su vastaspoolel siin ilmas päevad loetuks saanud?

Kui me oskaksime näha kõike läbi "armastuse silmade", siis oleksime ehk õnnelikumadki.

Reedel, kell 19 Rahvusooperis Estonia on võimalus osa saada maailmaesiettekandest: Mari Vihmand "Armastuse valem". Ooperi aluseks on Esther Vilari raamat "Nina Glucksteini matemaatika." (Raamatu on tõlkinud ooperi autor Mari Vihmand ise!) Peaosades säravad René Soom ja Helen Lokuta.

Täpsem info vt.: http://www.opera.ee/35324

Etendusi on vaid loetud arv: 17. ja 18. oktoobril, novembris kahel korral ja järgmisel aastal aprillis kolmel päeval.

Laupäeval, 18. oktoobril on võimalik paar tundi enne etendust kohtuda ka raamatu autori Esther Vilariga.

Kutsun kõiki osa saama, et teada, mis on siis armastuse "valem".

Võimsaid ooperielamusi!