Väliskülalisi jagus Viru Folgi teiseks ja kolmandakski päevaks. 8. augusti õhtul pani jalad tatsuma ja südamed kiiremini põksuma Skrömta, geograafiliselt päritolult küll Rootsist, kuid kultuuriliselt pigem Ingeri- ja Lapimaaga seotud. Bändi liider Matti Norlin on samuti ingeri verd, ning ansambli nimigi on võetud ingeri keelest, kus see tähendab üleloomulikku olendit.
Skrömta on noppinud head ja paremat nii pärimus- kui tänapäeva muusikast, lisades iidsematele paladele oma seaded. Nende viisidest hõngub keskaja vaimu ja põhjamaade kargeid kõlasid, kuid üle kõige pääseb mõjule siiski tantsulisus. Kiired tempod toovad esile ka muusikute virtuoossuse, ning mõneski loos jääb kuulaja ammulisui ootama, millal väsinud viiuldajal või rataslüüra mängijal pill käest pudeneb, sest kiiremini enam ei jõua. Aga seda hetke ei tule, pigem katsugu publik ise sellisele põrgu-tempole vastu pidada - ühe pala nimi "Devil himself" viitabki sellele, et ansamblil on tõsi taga!
Väliskülalisi jagus Viru Folgi teiseks ja kolmandakski päevaks. 8. augusti õhtul pani jalad tatsuma ja südamed kiiremini põksuma Skrömta, geograafiliselt päritolult küll Rootsist, kuid kultuuriliselt pigem Ingeri- ja Lapimaaga seotud. Bändi liider Matti Norlin on samuti ingeri verd, ning ansambli nimigi on võetud ingeri keelest, kus see tähendab üleloomulikku olendit.
Skrömta on noppinud head ja paremat nii pärimus- kui tänapäeva muusikast, lisades iidsematele paladele oma seaded. Nende viisidest hõngub keskaja vaimu ja põhjamaade kargeid kõlasid, kuid üle kõige pääseb mõjule siiski tantsulisus. Kiired tempod toovad esile ka muusikute virtuoossuse, ning mõneski loos jääb kuulaja ammulisui ootama, millal väsinud viiuldajal või rataslüüra mängijal pill käest pudeneb, sest kiiremini enam ei jõua. Aga seda hetke ei tule, pigem katsugu publik ise sellisele põrgu-tempole vastu pidada - ühe pala nimi "Devil himself" viitabki sellele, et ansamblil on tõsi taga!
