Hei-hei! ;)
Mina pöördun oma viimase minuti blogikandes septembrikuusse, täpsemalt 19-nda septembri laupäevasesse õhtusse, kui hinnatud, armastatud ja austatud Von Krahl avas kesköölähedases ajahetkes uksed klubikultuuri üritusele Bashment, mis sedapuhku tähistas oma 11-ndat sünnipäeva, kuid samal ajal teen mõningaid ajalisi rändeid nii varasemasse perioodi, kui ka tänasesse ja homsesse. Alustagem 19-ndast septembrist, sünnipäevast. Selleks ürituseks lennutati kohale Suurbritannia tuntud reggae artist Macka B, kes tegutsenud juba üle 30 aasta. Tollel õhtul kogesin hõõguvlahedat atmosfääri, mida meenutades naeratasin veel kaua-kaua hiljemgi. Ja teen seda siiani, kui seda meenutama asun. See on ka põhjus, miks antud õhtu väärib kajastamist, mainimist ja meenutamist.
Küsimus ei olnud ega ole minu jaoks Bashmendi puhul vaid kontserdilises ja muusikalises pooles, ehkki see põhifaktorina suuresti publikut ühendas, kuid selle kõrval mängis, ja loodetavasti mängib ka edaspidi, rolli muu lisanduv - midagi, mida on raske konkretseelt sõnastatuna välja tuua, kuna see avaldub sealolemisega kaasnevas tundes, mis on segu rõõmust, positiivsusest ja kergusest - see on antud momendi nautimine, milleni paljud üritused mind viia ei suuda. Ent too laupäevaõhtu seda tegi.
Rahvast täis tavapärane teatrisaal, mis tol õhtul muuks otstarbeks kasutusele võetud, lausa kutsus sisenema ning suunas automaatselt ja momentaalselt samme tantsupõranda poole seadma. Nii läks, nii juhtus. Eneselegi märkamatult vehkisid muidu argipäevaselt rasked kehaliikmed tavapärasest tunduvalt kergemal toonil juba minutid hiljem pärast Von Krahli atmosfääri sisenemist tantsuplatsil, ning kaasnes sellega uskumatult mõnus ning vaba tunne.
