Tulemused märksõnaga “mängufilm” blogis Muusikaosakonna veebipäevik

Blogimisvõistlus: värskendav vaheldus ehk Vene film "12"

|

Käisin seda filmi juba mõni aeg tagasi vaatamas, kuid emotsioon oli tugev ning käskis end nüüd kirja panna :) Linateos rääkis tšetšeeni poisist, keda süüdistati oma kasuisa tapmises. Enamus filmi 153 minutist oli üles võetud võimlas, kus vandekohus poisi saatust arutas. Esimesed kolmveerand tundi olin nõnda tihkelt päevasündmustest haaratud, et ei suutnud filmile keskenduda ja uni kippus peale. Vandekohtunike jutustusedki tundusid nii ühte auku olevat. Või olin ma end sellel pagana mugaval istmel lihtsalt liiga hästi kerra kerinud ja Une-Mati tüütas seetõttu.

Ometi tundsin järsku, et uni kadus ja mind kisti filmi keerisesse. Ma elasin saalis kaasa vandemeeste jutustustele, kes alguses kõik poissi süüdi tahtsid mõista, kuid kuna konsensusest lahutas neid vaid 1 hääl, tekkis pikk-pikk diskussioon, mida linateos põhimõtteliselt kajastaski. Vandekohus koosnes kaheteistkümnest erineva elulaadi ja ametiga inimesest: seal oli arst, taksojuht, filminäitleja ja mitmed teised. Igaühel oli neist oma lugu rääkida, oma luukere kapist välja päästa, mida tehes nagu vabaneti ning veenduti poisi süütuses. Vahepeale pikiti klippe poisi eluloost, sellest, kuidas ta risttule vahel kartlikult tekkide alla puges, kuidas kasuisa ta enda juurde võttis ja sellest, kuidas ta nüüd kõledas vangikongis külmetas.

Minu filmielamuste laegast täitev päev täitus kolmeteistkümnendal ja reedel, millest tuleneva ebausu olemasolu märkasin alles trollis Coca Cola Plaza poole liikudes. Hallid igapäevaelu ühishetked kaaskodanikega liiklusvahendis takistasid loomast eelarvamust või ootust filmist. Roland Emmerich`i lavastatud "2012" algab aastaarvuga seotuva tähenduse tausta tutvustamisega, mis ühteaegu nii šokeerib kui tekitab põnevust. Süžee areneb kahest liinist, esimene noore teadlasega India külakesest Valge majani, teine kuulsa ent untsuläinud pereeluga kirjanikuga. Huvitavust filmi vastu suurendas kahe täiesti erinäolise liini mahutamine ühele pildile, millest vahetult hiljem said alguse katastroofilised sündmused. Vaadatav mõjus eriliselt tugevalt tänu reaalsest, 2009. aasta maailmast, võetud paikadele ja ainesele. Mina kui vaataja tundsin end otseselt puudutavana filmis toimuvaga, ehkki mitte lõpuni. Maiade uskumusest idee saanud ekraniseering pakub suurepäraseid, inimkujutluspilti täiendavaid hetki, näha Hollywoodis karjääri tegeva eestlase Johann Urbi venelasest karakteri näitlemisoskust (aksent iseäranis huvitav) ning tagasisidet iidsete ennustuste tõlgendamise moodustest. Isiklikult minu jaoks kahandas "2012" väärtust rohke peategelase kangelaslikkuse esile toomine ja muinasjutuliselt napilt pääsemised. Filmi lõppedes tõdesin, et olin oodanud siiski veidi rohkem eeltaustale põhinevat linateost. Kinost lahkudes polnud mul raske taas argipäeva astuda, millesse üleminek toimus vaimseltki kergelt. Mulle väga meeldinud filmide puhul olen aga pikka aega nii-öelda omas maailmas.

Eesti kinodessegi ohtralt publikut meelitanud Quentin Tarantino "Vääritud tõprad" ("Inglourious Basterds" 2009) on filmikriitikute poolt juba risti-rästi läbi jahvatatud ja filmi enese kohta on raske midagi uut lisada. Seetõttu keskendun seekordses arvustuses hoopis enda kui kinokülastaja kogemusele, mis siiani suunurga muigele tõmbab.

Kogu lugu sai alguse sõbra plaanist tähistada oma sünnipäeva kinos käiguga. Esialgu oli kavas "Zombielandi" vaatama minna, kuid viimasel hetkel otsustas sõber ümber ja valis "Vääritud tõprad". Kuna muudatus tuli ootamatult ja mul juhtus kiire päev olema, siis ei jõudnud enamat, kui visata vaid kiire pilgu linateose pealkirjale. Kihutasin kinno, omal kuklas mõte tiksumas, et kas kavas tõesti midagi paremat ei olnud ja nüüd pean, austusest sõbra vastu, kannatama mingisugust magedat Hollywoodi märulit? Sest just odava actioni järgi see pealkiri minu jaoks lõhnas.

Jõudnud oma istmeni, tabas mind esimene üllatus. Naabertoolil oli platsi võtnud minu lugupeetud õppejõud ülikoolist. Olin hämmastuses.Tundus arusaamatu, miks alati ajanappuses vaevlev professor on tulnud taolist kahtlase väärtusega filmi vaatama. Hea küll, mõtlesin, ehk on tal ajud lihtsalt teaduse tegemisest krussi läinud ja vajab veidi pingevabamat vaheldust. Viimased kinosaali valgustanud hiiresilmad kustusid ja juba esimesed kaadrid tõid loosse selgust. Taipasin üsna ruttu, kui rängalt olin linateost alahinnanud.

ehk

Hugh Grant filmis „About a Boy" ("Suur poiss ja väike poiss") Universal Studios 2002

Oma mõtete ja tunnete väljendamiseks on erinevatel rahvastel erinevad kombed  ja erinevates keeltes kõlavad sõnadki isemoodi. Kirjeldamatute tunnete puhul, mille jaoks pole sõnu üheski maailma keeles, tulevad mängu kaunid kunstid .

Kaunitele kunstidele on lisandunud toredaid liitlasi - alates Lumier´dest näiteks filmimaailm koos tehniliste imede, võimaluste ja väljakutsetega, legendaarsete režissööride ja filmitähtedega...

Just nimelt „tähe" fenomenist  lähtub ka käesolev  filmisoovitus, ning soov jagada kunstielamust ning siirast vaimustust, mida püüan siinkohal ridade vahele peites vaos hoida.

„About a Boy"(Rez. Paul & Chrys Weitz , aluseks Nick Hornby samanimeline raamat) on lugu, mis puudutab sügavaid, lihtsaid  ja inimlikke teemasid. „Mis on õnn?", „Kas lihtsalt rahul olla on sama, mis olla õnnelik?" „Kas vabaduse hind on üksindus?" j.n.e. Väga tähtsad küsimused, mille vastused sõltuvad meie igapäevastest valikutest - ja  kas valikuid tehes on need küsimused meil meeles?

Filmi novellipõhine süžee on väga lustakas ja kaasahaarav, tasakaalustamaks tõsist, kohati nukrat alatooni.

Mina tahaks ilgelt elada filmi järgi. Või filmis lausa sees. Olla Edie Sedgewick 1960. aastate või Carrie Bradshaw tänapäeva New Yorgis...või mõni teine tore peategelane;)

Aga mis on film? Päris elu kujutamine suurtel ekraanidel? Stsenaristide unistus/ettekujutus päris elust?

Kui film oleks tegelikkuse kujutamine punaste pehmete toolidega ruumis oleval ekraanil, siis kui paljud tegelikult tahaks veel elada? No näiteks kõik need "romantilised komöödiad", mis tihtipeale on justkui kiirelt ja odavalt kokkuklopsitud hommikune omlett ilma juustuta. Mitte, et see alati nii halb oleks. Break up oli viimane nähtud. Jaa, Jennifer Aniston ja see mees...nohh...mustad juuksed ja mängis ka Pulmaküttides (muideks ka Sex and the City-s, season 3)..midaiganes: mõlemad ju võimekad ja ilusad ja rikkad jne jne. Aga mis romantikast me seal räägime. Või komöödiast. Kui minu elu oleks Break Up, siis ma oleks ammu elukohta, nime ja juuksevärvi vahetanud. OK, vähemalt linnaosa.  Tegelikult ongi imelik, kuidas Jennifer Aniston filmis Marley and Me suudab kehastada nii toredasti ema ja pereinimest aga Break Up-is on ta justkui hoopis teiselt planeedilt. Lisaks ei mäleta ma ühtegi (!!) head laulu, mis oleks läbi jooksnud. None. Zero! Tegelikult ma ei mäletagi sealt ühtegi laulu...hmm.

Igatahes ei ole nimetatud filmis mitte midagi, mis nina vastu ekraani hoiaks. Break Up ainult venib nagu kaamli tatt ja lõpp...jumal tänatud, et otsa saab.

 

Nende siltide kleepimisega ongi mingi kala alati sees. Et kuidagi poolik on asi. Kui on "romantiline", siis ilmtingimata pole "komöödia". Holiday. Näiteks. Kui paljud naersid, kui Jude Law ilmus ekraanile? Kindlasti aga ohkasid pea kõik naissoost isikud südamest: "What a man!" ;)

Või on vastupidi. Bridget Jones on läbi ja lõhki komöödia. Kas see, kuidas Bridget ja Daniel paadiga kesest järve loevad roppe luuletusi on romantika? Või kui Bridget jookseb trussikute väel mööda tänavaid oma printsile järgi? See on filmi üks naljakamaid stseene üldse!!

Võibolla ei saa ma (veel) romantikast aru...

DON'T TRY THIS AT HOME!!!

Salo / 120 days of Sodom

Tõesti, mitu kaadrit on maininud, et tegmist on nende jaoks ühe häirivama vilmiga ja ma mõistan neid seekord 120 %.
Ka mina nihelesin terve vilmi, sest kütma hakati kohe alguses ja ilma tõsisemat vahet pidamata lasti lõpuni välja, ehk siis üks õudne stseen järgnes teisele ja Soodoma 120 päeva tõeline pale sai mullegi lõpuks täies mõõdus selgeks, muudkui - ilomalolle teltorro piccollo limulle del picco del mucco - VÕÕÕÕEEHHH!

Senini arvasin, et kõige jälestusväärsem asi maailmas on prantsuse keel, aga jah, itaalia keel ei jää sellest kuigi kaugele maha, topib prantsuse keele mootorõlitatud rusikat kopikasse - ilma kätt väga palju sirutamata kui just tahate, et ma piltlikumaks lähen.

Õnneks püsisid kõrvaklapid ukse vahele jäänud juhtme tõttu kehvaste kõrvas ja see mind täielikust nõdrameelistumisest päästiski.

Hinne: 9 toksilist surnupealuud kümnesest kuhjast.

Ma olen väsinud vihkamast

Tegemist siis kodukandi jailsterni või minugi perast stoilise-kannataja-hea-paha-hea poisi draamaga.
Näitlejatööd võib nimetada anti-meisterlikuks ja kui paar kõrvalosatäitjat kõrvale jätta, siis ei ole ma kogu nooremast eskaadrist rohkem midagi kuulnud/näinud - õnneks.
Parimad kohad, mis filmi jubedust esile toovad, on need, kus on kõrvuti Näitleja Kaljo Kiisk ja peasüüdlane Jarl Karjatse.

Filmid on mitmeski mõttes inspireerivad. Visuaalsest või sisulisest küljest õudusžanrisse kalduvad linateosed võivad üllatada vapustava taustmuusikaga. Sisu puudumise võib korvata närvesööv visuaalne vaatemäng, mis ei jäta võimalikule pettumusele lihtsalt kasvuruumi. Lärmakas märul võib „ridade vahelt" reeta, mida inimesed tegelikult mõtlevad ja mida kardavad.

Aastasadu on inimese üheks suurimaks painajaks olnud mure enda hinge saatuse pärast. Hing, see müstiline „miski", ei sure, seega peab enda hinge ja selle saatuse eest hoolt kandma, sest keegi ei soovi igavikku inimsüdame mustas augus veeta. Juba Vana-Egiptuses kaalus Anubis surnute hingi ja otsustas, kas lubada neid allilma või mitte. Budismis püüdleb igaüks taassünniahela lõpu - Nirvaana - poole, kristluses oodatakse pikisilmi elu pärast surma, elu õndsas Paradiisis. Keegi peale surnute ei tea, mis meid pärast siitilmast lahkumist ootab ja just seetõttu me kardame.

Sellised mõtted ronisid pimedast, Alateadvuse nime kandvast urust esimest korda välja ühel laupäevasel päeval, kui lösutasin laisalt voodil ja vaatasin ähvardavat kaasaegset ettekuulutust kaasaegselt prohvetilt. See kandis nime „Endgame" ja prohveti osa etendas Alex Jones, suhteliselt kuulus vandenõuteoreetik. Teisel korral tuletas mure inimese hinge pärast end meelde hämaras kinosaalis, äratajaks Jonathan Mostowi „Surrogaadid".

„Surrogaadid" ja „Endgame" pole isegi mitte sarnasest žanrist, kuid nende sisul on palju ühiseid jooni. „Endgame" maalib hirmutava pildi kapitalismi poolt moraalselt laostatud tulevikumaailmast, kus võitjaid ei tasustata mitte medalite, vaid igavese bioloogia-robootika baasil kestva eluga. Selle maailma kaotajatele ei pakuta lohutavat loosungit „tähtis pole võit, vaid osavõtt", sest kaotajad lihtsalt ei ela nii kaua, et leida kedagi, kes neid lohutada maldaks. Vihjatakse justkui sellele, et igavesti elavad vaid koletised, meie maailma deemonid, ja hing on kingitus, mida suudavad hoida ainult lihast ja luust inimesed. Vähemalt reeda seda igast kaadrist läbi nõrguv hirm inimkonna saatuse pärast. Alex Jones'i sügav endasse uskuv hääl pajatab erutunult hirmuäratavast tulevikust, vaatemänguline „Surrogaadid" maalib tema mõtetest ilusad ja peaaegu veatud pildid, mille nurkades irvitavad tumedad praod vihjavad ilu kaduvusele.

Australia = Austraalia = Австралия (2008)

|

Самый маленький континент и самый большой остров на планете со своими равнинами и горами, традициями и народом, который чтит их. Но отдалённость Австралии от цивилизации вовсе не помешала этой самой цивилизации добраться и до континента кенгру. И вот уже появились первые ранчо, салуны (доступные только белым европейцам), телеграф и церкви, куда отсылали так называемых "розовых" детей - полукровок, родившихся у белых и коренных жителей.

От лица такого "розового" мальчика и идёт в фильме повествование о событиях, которые перевернули жизнь  разных людей, столь отличающихся друг от друга по социальному положению и в то же время похожих друг на друга, - ведь такие чувства, как любовь, жажда власти и боль утраты, не разделяют людей на бедных и богатых, чёрных и белых.

Леди Сара Эшли, "Леди Босс" - истинная английская леди, отправляется в Австалию, чтобы разобраться со своим мужем, который занимается разведением коров, имеющих, по её мнению, только две ноги. При всей утончённости и богатейшем гардеробе, леди Сара прекрасно сидит в седле и без раздумий соглашается участвовать в перегоне скота в две тысячи голов.

Погонщик (так его все и зовут) пьёт виски и никогда не уклоняется от драки, а драк на его долю выпадает немало, потому что он один из "розовых". Чужой среди своих и свой среди чужих, он сам себе хозяин. Согласившись на перегон скота для Леди Эшли, погонщик даже не подозревает, как изменится его отшельническая жизнь.

Шесть всадников, две тысячи голов скота и бескрайние просторы Пятого континента, которые надо пересечь,  перегоняя скот для продажи его армии, чтобы  таким образом спасти единственное ранчо, не поглощённое Мясным Королём Карни. Но единственная ли это цель? Найти себя, понять и принять культуру другого народа, стать мужчиной, устранить конкурентов, ставящих ловушки на протяжении пути, а, может, просто быть счастливыми?

Этот фильм не ограничивается рамками одного конкретного жанра. Это и приключение, и драма, и даже трагедия. Яркие краски девственной Австралийской природы, народные обычаи аборигенов и песни внука шамана перенесут зрителя в доселе неизвестный ему мир. Сюжет фильма продолжительностью более двух с половиной часов движется со скоростью несущегося быка. Блестящий дуэт Николь Кидман и Хью Джэкмана дополнен игрой австралийских актёров, не уступающих им в актерском мастерстве.

Это фильм для тех, кто хочет узнать что-то новое, для тех, кто хочет почувствовать и понять то самое, да и для всех остальных тоже.

 

Film "Austraalia" on olemas ka Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas: http://ester.nlib.ee/record=b2506867~S1*est

Loe filmi eestikeelset tutvustust ja vaata filmi kodulehte.

Muusikaosakonna päevikus hakkavad nüüdsest aegajalt ilmuma ka venekeelsed filmitutvustused, alljärgnev on esimene neist.

Filmi "Populaarsed vaenlased" eestikeelset tutvustust saab lugeda Forum Cinemas kodulehelt: http://www.forumcinemas.ee/movie/5056/?lang=est

 

Какие у вас возникают ассоциации при упоминании о 30х годах? Это наверняка "Великая депрессия", гангстеры, блестящие чёрные авто, пулемёты Томпсона... Всплывают в памяти такие имена мировой величины как Аль Капоне, Чарльз Лучиано, Вито Геновезе... Среди этих имён есть ёще одно, Джон Диллинджер, который прожил всего тридцать один год, но успел оставить значительный след в истории организованной преступности США.

Сюжет фильма разворачивается вокруг стремительной карьеры Диллинжера по ограблению банков в сразу нескольких штатах, его арестов и побегов из тюрьмы, истории о любви всей его жизни к простой гардеробщице, но всё это не особенно важно.

Это фильм о противостоянии. Противостоянии двух миров, двух мировозрений, двух врагов, двух мужчин. Чтобы поймать и осудить Диллинджера, ФБР, тогда только начинающее свою деятельность, направляет в Чикаго Мелвина Пёрвиса, агента-аристократа.  На первый взгляд,  они с Диллинджером полные противоположности, но это только на первый взгляд.

Весь фильм пропитан жизнью и духом того времени. На экране до мельчайших деталей воссозданы места, где Диллинджер побывал больше пятидесяти лет назад. Некоторые из них, существуют до сих пор и были приведины кинохудожниками к первозданному виду.

Фильм "Джонни Д." - это криминальная сага, не только возвращающая в мир бешеных 30х, но и делающая зрителя непосредственным участником событий.

Великолепная актёрская игра Джонни Деппа, Кристиана Бейла и Марион Катиллар в главных ролях, нетрадиционный способ съёмки, дающий зрителю ощущение, что он находиться прямо рядом с персонажами (Да какой там персонажами! Реальными людьми!), абсолютная достоверность событий, включая фильм, который Диллинджер смотрел перед смертью, делают этот фильм незабываемым и интересным для любого зрителя (старше 12-ти лет, конечно).

 

Filmi "Populaarsed vaenlased" veel esialgu Tallinna keskraamatukogu muusikaosakonna kogus ei leidu, küll aga leidub meil mitmeid teisi filme, kus mängib Johnny Depp:

Charlie ja sokolaadivabrik http://ester.nlib.ee/record=b2148989~S8*est

Ed Wood http://ester.nlib.ee/record=b1694532~S8*est

Kariibi mere piraadid triloogia:

          Musta Pärli needus http://ester.nlib.ee/record=b1900467~S8*est

          Surnud mehe aardekirst http://ester.nlib.ee/record=b2225130~S8*est

          Maailma lõpus http://ester.nlib.ee/record=b2327928~S8*est

Otse põrgust http://ester.nlib.ee/record=b2208542~S8*est

Sweeney Todd http://ester.nlib.ee/record=b2397302~S8*est

Šokolaad http://ester.nlib.ee/record=b2021026~S8*est

Ükskord Mehhikos http://ester.nlib.ee/record=b1927797~S8*est

Samuti on muusikaosakonna kogus olemas raamat "Johnny Depp: tänapäeva mässaja" http://ester.nlib.ee/record=b2340963~S8*est

"Taarka" tutvustus

|

"Taarka" on esimene setokeelne film, mis räägib traagilise loo Seto rahva ühest pöörasemast esindajast - isepäisest ja julgest noorest naisest Hilana Taarkast, kellest seto kogukonna tabudele vastandumisele vaatamata sai Seto lauluema. Ta elas kogu oma elu ühiskonna heidikuna, vallasemana vaesuses.

Meie blogist

Vahendame muusika- ja filmielamusi, samuti tulevaste kontsertide ja filmide tutvustusi ning meie raamatukoguga seotud muusikauudiseid.
Ootame ka oma lugejaid-külastajaid sõna sekka ütlema! Arvustuste-tutvustuste kirjutamisest huvitatuil palume registreeruda ning seejärel võib kirjutamine alata. Sisestatud kommentaarid ja blogi sissekanded avalikustab toimetaja. Kommenteerida saab anonüümselt.
Lisainfo peatoimetajalt Marje Ingelilt.

Lehed

Powered by Movable Type 4.31-en

Otsi viimaseid muutusi pealehel või vaata arhiivis kogu sisu.