Tulemused märksõnaga “improvisatsioon” blogis Muusikaosakonna veebipäevik

Kahe eliidi kohtumisel tekkis sünergia

|

Juba Sügisjazzi kava uurides võisid eesti eksperimentaalsema muusika huvilised heameelest käsi hõõruda. Kontserdikalendrisse kirjutatud Eplik & Eliidi ning Free Tallinn Trio tulevane muusikaline kokkupõrge tõotas tulla uskumatult põnev ja pani muusikasõbra kujutlusvõime juba varakult enne üritust proovile. Mida küll sellest seninägematust sündmusest oodata või arvata? Tõde pidi selguma 19. novembril Rock Cafés.

Määratud tunnil hakkab lavalt kostuma trummimüdinat, millesse otsekohe kartmatult sekkub Anne-Liis Polli laulu-jutuvadin. Tema kiirkõnes vatramist imiteeriv vokaliis jääb pikemalt soleerima, arvan sest sõna- ja helivalangust kinni püüdvat hüüatuse "issa-and-d!". (Sama sõna illustreeriks küllap tabavalt kellegi Free Tallinn Trioga esmakordselt kokkupuutuva kuulaja üllatust.)

Lauljale tulevad appi Vaba Tallinna Trio teised liikmed Jaak Sooäär kitarril ja Anto Pett klahvpillidel. Kamraadide toel ja innustusel tõuseb Polli vokaal pea üliinimlikesse kõrgustesse, meenutades kohati lindude hääli. Äkki jääb instrumentaalne taust vakka ning Poll jätkab poolsosinal, lisab seejärel jälle volüümi ning läheb üle sugestiivselt dramaatilisele toonile, kõlades justkui kihutuskõneleja.

Kui Polli hääl kõrgustest jälle madalamale laskub, vaatab Jaak Sooäär laval ringi ja annab teistele märku. Lisandub Jaan Pehk, kelle falsetihääles peituvat sopranit on paljudel põhjust kadestada. Algul ongi Pehki hääl Polli omast suisa eristamatu. Võrratut „sopranite duetti" nautides nendin, et kuulan praegu rahvusvahelist supergruppi, mis kontserdi edenedes läheb üha paremaks.

Rütm pannakse käima ning muusikalaevuke tüüritakse pop-rocki suunas. Kuna lavaesine on fännidest ummistunud, siis püüan kaugelt jälgida, kes muusikutest mida teeb. Tundub, et Pehk huilgab ja Eplik mängib kitarri. Free Tallinn Trio (ehk FTT) on vist vait jäänud, aga Epliku soolo lõikub helikangasse täpselt sellise soundiga, nagu laulaks Anne-liis Poll jälle superkõrgeid noote.

Chalice laulab midagi, lõpuks saan ka sõnadest aru. Ta laulab: „ma tahaksin olla kodus teleka ees" ning see meenutab kangesti tuntud traditsionaali „ma tahaksin kodus olla". Küllap on see mõeldud väikese nöökimisena keskmise massimaitse aadressil - selge see, et iga „mõistlik" kuulaja põgenekski koju tänast kontserti kuuldes. „Hullud" ja muusikagurmaanid jäävad aga paigale ja ootavad põnevusega, mis edasi saab. Kas kaks nii erinevat impro-kollektiivi mahuvad ühele kontserdile ära?

Lihvimata teemant Alina Rostotskaja

|

Alina Rostotskaja. Pildistas Mats Õun. Allikas www.jazzkaar.ee.jpgKleenuke moskvalanna Alina Rostotskaja äratas tähelepanu juba käesoleva aasta kevadel Nõmme Jazzi VIII rahvusvahelisel Noorte Jazzartistide konkursil.

Siinkirjutajal oli võimalus noore lauljatari esinemist tänavuse Nõmme konkursi poolfinaalis kuulda ning see mulje oli paljulubav. Alina näitas end huvitava ja suhtlemisaldis improviseerijana, kes esmakordsel kuulamisel tundus olevat üsna kõrge sopran - pigem madalamakõlaliste häälte poolt domineeritud jazzis küllalt ebatavaline hääleliik - ja oma ebatüüpilisuse tõttu tundus ta seda huvitavam. Näis, et tema häält on võimatu kellegagi segi ajada.

Niisiis ootasin huviga võimalust sellest noorest lauljatarist rohkem teada saada ja tema häält rohkem kuulda.

Võimalus saabus Jõulujazzi raames reedel, 5. detsembril. Teater No99 jazziklubis olid juba pool tundi enne kontserdi algust kõik toolid hõivatud, seadsin end trepile istuma. Kontserdi algul sai see osa astmeist, kust lava näha oli, samuti kuulajaid täis.

Intrigeerivalt end pärismuusika festivaliks nimetav Maailmaküla on leidnud pesapaiga Tartus Athena keskuses. Viimastel aastatel Eestis üha populaarsemaks muutuvatest pärimusmuusika festivalidest püütakse eristuda, rõhutades muusikavalikus mitte pärimuslikku, vaid sünteesivat komponenti. (Kuna ka festival Maa ja Ilm toimub Tartus ning vahendab maailmamuusikat, mis samuti sisaldab teatud määral sünteesi pärimuslikust ja popmuusikast ning püüab Anto Kivibergi sõnul kultuure omavahel meeleolukal moel segada, võib see kuulajas siiski pisukest segadust põhjustada.)

Erinevate maade muusika laenamist ja sünteesi leitakse ka eesti ansamblite loomingust. Sestap on ka tänavusse Maailmakülla kutsutud mitugi kohalikku bändi, kes - tuleb nõustuda - ei tee selle festivali jaoks sugugi kohatut muusikat.

Kadri Vooranna kontserdil imet tabamas

|

Eelmisel neljapäeval, 17. aprillil mõned minutid enne Tanel Ruben Quinteti ja Kadri Vooranna kontserti KUMUs sattusin kuulma järgmist vestlust.

Naishääl (lehitsedes Jazzkaar Extra-t ja näidates sealt Kadri Vooranna pilti): Kas tema esinebki täna või? Vaat see vist ongi see hästi tugeva häälega naine. Ma siis ütlen, kui see on seesama.

Kvintett tuleb lavale. Naishääl: Jah, see ongi seesama naine.

Meeshääl: See pole ju naine, see on tüdruk!

Kuuldud repliik pani vägisi muigama ja mõtlema „oota, kuni see tüdruk suu lahti teeb, ja vaatame, mis sa siis ütled"

Nii nagu eelmisel neljapäeval, lähen ka nädal hiljem Kadri Vooranda kuulama suurte ootustega, teades, milleks ta võimeline on. Loomulikult ei anta mulle põhjust pettuda.

All-stars jämmiseanss Clazzis kolmapäeva õhtul

|

Jazzisõbrad, külastage julgelt jämmiõhtuid - sealt võite saada unustamatu elamuse ja näha koos mängimas niisuguseid koosseise, kes enam kunagi kokku sattuda ei pruugi! 

23. aprillil ei lähe jämm Clazzis sugugi nii libedalt käima kui eelmisel õhtul, kuigi muusikuid hakkab poole üheteistkümne paiku järjest lisanduma. Liikvel on mitmed eesti pillimehed ja lauljad, näha on ka Brian Melvinit ja Tia Carrollit, ilmselt otse Vene teatrist tulnud Dave Douglas Quinteti liikmeid, isegi Torsten Goods oma trioga on juba Pärnu kontserdilt tagasi jõudnud.

Peedu Kass Quartet saab mängida ehk oma kolmveerand tundi, enne kui mustanahaline pianist Jürmo Eesperele õlale koputab ja avaldab soovi temaga kohad vahetada. Klaveri taha istub Orrin Evans Dave Douglas Quintetist.

Mängu võlu - Jazzkaare jämm Clazzis

|

Jämmi puhul kehtib filmist „Forrest Gump" tuttav ütlus: elu on nagu assortiikarp, iial ei või teada, missuguse täidisega kompvek sulle satub. Vähemalt jazzfestivali ajal on aga absoluutselt kindel, et tegu on millegi äärmiselt maitsvaga, seepärast tasub jämmiklubil silma (ja kõrva) peal hoida.

 

22. aprilli õhtul andis majabänd Peedu Kass Quartet jämmijatele ainult nö. kammertooni ette: paarikümneminutilise mängu järel astusid Jussi Kannaste, Jürmo Eespere, Ville Pynssi ja Peedu Kass poodiumilt maha ning andsid teatepulga järgmistele.

Nood ei lasknud end kaua oodata: trummide taha istus Tanel Ruben, Jussi Kannaste võttis uuesti saksi kätte ning nendega ühines Torsten Goods koos oma trio-kaaslaste Jan Miserre ja Lars Gühlckega.

Kui Torsten Goods lauljana oli õhtusel kontserdil Vene teatris piisavalt särada saanud, siis kitarristina oli Goods end kontserdil ilmselt vaevu soojaks mänginud. Vahepeal noobli beeži ülikonna mugavamate teksade ja T-särgi vastu vahetanud mees lausa kibeles mängima.

Kodused laulud kodulinnas

|

Keila Kultuurikeskus asub raudteejaamast väikese jalutuskäigu kaugusel. Stalinistlikku roosasse majja jõudes võtab mind juba fuajees vastu lauljatari hele hääl - ülal II korruse saalis sätitakse heli paika. Aega parajaks tehes vaatan kunstinäitust, kui minust möödub tuttavlik mees kontrabassiga. See mees on Ara Jaraljan. Kui kontsert algab ja muusikud lavale tulevad, näen oma üllatuseks, et koosseisus on veel teinegi asendusliige: Paul Daniel kitarriga. „Ega's midagi, seda põnevamaks läheb," jään huviga ootama.

Muljeid „Lippajate" kevadistelt kontsertidelt

|

Tänapäeva muusika puhul on raske öelda, mis on või mis pole jazz. Ansambel Lippajad ei kuulu kindlasti traditsioonilise jazzi raamidesse. Õigupoolest on nende muusikute puhul mistahes raamidest rääkimine kohatu. Jazzimaastikul võiks neid kujutleda kusagil ääremaal, rocki, jazzi ja vaba improvisatsiooni piirialal sundimatult ringi „lippamas" ning igast stiilist ja mänguvõttest kõike vajalikku noppimas, et seda just õigel hetkel kasutada ning jälle edasi suunduda.

Aastal 2008 on Lippajad saanud jälle uue koosseisu, nii uue, et märtsis Kanuti Gildi saalis Improtesti sarjas esinedes ei reklaamitud neid veel Lippajatena, vaid üksikutest muusikutest koosneva grupina: „multiinstrumentalist Tarvo Kaspar Toome toob seekord Improtesti lavalaudadele uue elektroakustilise muusika projekti, kus üllatusesinejana astub üles harfimängija Liis Jürgens. Elektroonikaga looritatud helikangast koob Tanel Paliale klahvpillidel ning Ahto Abner löökriistadel". 6. aprilli esimestel tundidel Heliloojate Majas Eesti Muusika Ööl mängides kandis sama koosseis juba nime Lippajad.

Ülaltoodud kontserditutvustusega tuleb nõustuda - Tarvo Kaspar Toome ja Tanel Palialega (trummarid on ka varem pidevalt vahetunud) liitunud Liis Jürgens pakkus kahtlemata meeldiva üllatuse. Eelmisse koosseisu kuulunud bassist Rivo Laasi ja saksofonist Kalle Kleini jazzulikuma hoiaku asemel on Jürgens kaasa toonud oma tausta ning bändi kõlapilt on nihkunud fusionlikust vaba improvisatsiooni suunas. Rohkem on kuulda elektroonikat ning ära ei põlata ka huumorisegust vokaalimprovisatsiooni.

Meie blogist

Vahendame muusika- ja filmielamusi, samuti tulevaste kontsertide ja filmide tutvustusi ning meie raamatukoguga seotud muusikauudiseid.
Ootame ka oma lugejaid-külastajaid sõna sekka ütlema! Arvustuste-tutvustuste kirjutamisest huvitatuil palume registreeruda ning seejärel võib kirjutamine alata. Sisestatud kommentaarid ja blogi sissekanded avalikustab toimetaja. Kommenteerida saab anonüümselt.
Lisainfo peatoimetajalt Marje Ingelilt.

Lehed

Powered by Movable Type 4.31-en

Otsi viimaseid muutusi pealehel või vaata arhiivis kogu sisu.