Juba Sügisjazzi kava uurides võisid eesti eksperimentaalsema muusika huvilised heameelest käsi hõõruda. Kontserdikalendrisse kirjutatud Eplik & Eliidi ning Free Tallinn Trio tulevane muusikaline kokkupõrge tõotas tulla uskumatult põnev ja pani muusikasõbra kujutlusvõime juba varakult enne üritust proovile. Mida küll sellest seninägematust sündmusest oodata või arvata? Tõde pidi selguma 19. novembril Rock Cafés.
Määratud tunnil hakkab lavalt kostuma trummimüdinat, millesse otsekohe kartmatult sekkub Anne-Liis Polli laulu-jutuvadin. Tema kiirkõnes vatramist imiteeriv vokaliis jääb pikemalt soleerima, arvan sest sõna- ja helivalangust kinni püüdvat hüüatuse "issa-and-d!". (Sama sõna illustreeriks küllap tabavalt kellegi Free Tallinn Trioga esmakordselt kokkupuutuva kuulaja üllatust.)
Lauljale tulevad appi Vaba Tallinna Trio teised liikmed Jaak Sooäär kitarril ja Anto Pett klahvpillidel. Kamraadide toel ja innustusel tõuseb Polli vokaal pea üliinimlikesse kõrgustesse, meenutades kohati lindude hääli. Äkki jääb instrumentaalne taust vakka ning Poll jätkab poolsosinal, lisab seejärel jälle volüümi ning läheb üle sugestiivselt dramaatilisele toonile, kõlades justkui kihutuskõneleja.
Kui Polli hääl kõrgustest jälle madalamale laskub, vaatab Jaak Sooäär laval ringi ja annab teistele märku. Lisandub Jaan Pehk, kelle falsetihääles peituvat sopranit on paljudel põhjust kadestada. Algul ongi Pehki hääl Polli omast suisa eristamatu. Võrratut „sopranite duetti" nautides nendin, et kuulan praegu rahvusvahelist supergruppi, mis kontserdi edenedes läheb üha paremaks.
Rütm pannakse käima ning muusikalaevuke tüüritakse pop-rocki suunas. Kuna lavaesine on fännidest ummistunud, siis püüan kaugelt jälgida, kes muusikutest mida teeb. Tundub, et Pehk huilgab ja Eplik mängib kitarri. Free Tallinn Trio (ehk FTT) on vist vait jäänud, aga Epliku soolo lõikub helikangasse täpselt sellise soundiga, nagu laulaks Anne-liis Poll jälle superkõrgeid noote.
Chalice laulab midagi, lõpuks saan ka sõnadest aru. Ta laulab: „ma tahaksin olla kodus teleka ees" ning see meenutab kangesti tuntud traditsionaali „ma tahaksin kodus olla". Küllap on see mõeldud väikese nöökimisena keskmise massimaitse aadressil - selge see, et iga „mõistlik" kuulaja põgenekski koju tänast kontserti kuuldes. „Hullud" ja muusikagurmaanid jäävad aga paigale ja ootavad põnevusega, mis edasi saab. Kas kaks nii erinevat impro-kollektiivi mahuvad ühele kontserdile ära?
