Tulemused märksõnaga “folk” blogis Muusikaosakonna veebipäevik

Esimesse õhtusse Käsmus mahub veel nii mõndagi. Olles Ingrid Lukast juba varem Jazzkaare (pea tervet aastaringi hõlmavas) kontsertide sarjas kuulnud, jätan tema etteaste seekord otsustavalt vahele ja olen kaks tundi pärast Dave Arcari't jälle sealsamas pealava ees. Korpiklaanit pole ma varem kuulama sattunud, seetõttu olen avatud meeltega ja eelarvamustevaba. Ometi ei jäta seekordne tutvus sügavat muljet. Jala võtab tatsuma küll, kuid ei innusta lava ette karglema minema. Võibolla on osalt asi ka helitehnilistes probleemides.

Täpselt südaööl on korraga kavas Kirile Loo merelaval ja HND metsalaval. Lahendan selle dilemma logistilise loogika järgi: kuna pärast neid kell pool kaks öösel on rahvamajas (mis on merelava lähedal) tulemas veel üks bänd, suundun esmalt metsalava ette ja kui olen paarkümmend minutit HND'd kuulanud, kiirustan merelava juurde, paraku ainult selleks, et kuulda Kirile Loo'd viimast lugu lõpetamas ja rahvale head ööd soovimas... Kahju, muidugi. Ehk oleks järgmistel aastatel mõttekas kattuvate kontsertide algusajad poole tunni jagu nihkesse panna, et huvilised jõuaksid soovi korral mõlemast esinejast mingi mulje saada?

Kell on umbes kolmveerand 1. Kuna ma metsalava juurde ja tagasi vantsida enam ei viitsi, konutan veel tükk aega tühjaks jäänud merelava ees ja kuulan kaugusest kostvat HND-d. Ansambli unplugged kava jättis mu suhteliselt külmaks, nii palju kui seda lähemalt kuulata jõudsin. Jazziliku bossanoovana lahendatud lugu oli tore, aga ülejäänud laulud olid ilma tavapärase traadise garneeringuta justkui alasti jäetud. Pahatihti andis see popiliku tulemuse, mis vähegi abitumalt komponeeritud meloodiahakatise halastamatult paljastas. Seega oleks tulnud ehk seadetega rohkem vaeva näha, et „kuningas on alasti" efekti vältida.

Viru Folgi programm on algusest peale tihe: esimesel päeval järgneb avamisele ansambli Piccolo Folk kontsert, millega konkureerib Rein Siku raamatu „Minu ugri-mugri" esitlus; seejärel peab valima Raadiku ja Rebase kontserdi  või Vabadussõja-aegsete laulude vahel; edasi  tuleb staarhumorist Mart Juure ja Ilmar Trulli luuleõhtu Käsmu Kirjanike maja õuel samaaegselt tummfilmiga „Kire lained" ning kohtumisega Raadiku ja Rebasega Käsmu meremuuseumi (pressi-) rõdul ja nii edasi, ja nii edasi.

Leppides Piccolo Folgi pisku kuulamisega avamisel kiirustab siinkirjutaja Kirjanike Maja õuele ugri-mugri raamatu esitlusele. Vaat see on tõesti elamus:  rokiklassika „Smoke on the water" ja „Yesterday" kõlavad lindilt mingis tundmatus keeles, eksootika missugune! Mõni minut hiljem selgitab esitletava raamatu autor Rein Sikk, et laulab udmurdi vanaemade ansambel, mis oli tegutsenud juba 40 aastat, enne kui keegi noor režissöör tuli ja tegi ettepaneku lisaks udmurdi lauludele ka maailma rokiklassikat esitama hakata. Seda nad tegidki ja stiilimuutus jätkus edukalt - Venemaa Eurovisiooni eelvoorus tuldi kolmandale kohale!

Sikk pajatab veel paljustki põnevast, mis raamatu kaante vahel kirjas, aga pikka juttu ei tehta - ette võetakse hoopis igati ugrimugrilik tants nimega Kaera-Jaan. Tantsule palutakse ka avamisel osalenud kultuuriminister Laine Jänes ja Viru Folgi peakorraldaja Peep Veedla. Peagi palub esimene end vabandada, et peab minema oma „Jänese-haake" tegema, täpsemalt Kuusallu helilooja Veljo Tormise homse sünnipäeva puhul tema büsti avamisele.

Ministri eeskujul teeb haake ka allakirjutanu, tõsi küll, märksa lähemale: kõigest Merelava juurde ja tagasi, et kuulda Raadikut ja Rebast musitseerimas. Härrased käsitsevad pille oma tuntud headuses, pajatades sekka ka paar toredat lugu elust enesest, näiteks sellest, kuidas Tõnu Raadiku lüürilis-nukrast armastusballaadist Jaan Tätte sõnade tõttu sai pigem midagi reipa marsi taolist (laul „Hümn"). Serveeritakse ka prantsuse-, brasiilia- ja ungaripärast muusikat, murdekeelseid laule unustamata.

Päevaplaani järgmine punkt viib tagasi Kirjanike maja õuele, kus toimub Mart Juure ja Ilmar Trulli ühisesinemine. Osavaid sõnaseadmisi ja sädelevaid vaimuvälgatusi jagub mõlemal. Siinkirjutaja tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei kuulu esimese looming erinevalt teisest siiski mitte luule, vaid huumori valdkonda, ja põhjus pole hoopiski riimi puudumises, vaid teatavas rütmitundes või pulsis, mis luule juurde vältimatult kuulub.

Esimese päeva eredaimaks elamuseks kujuneb allakirjutanu jaoks Dave Arcari ülesastumine festivali pealaval. Seoses Pärnu Bluusipäevadega on ta Eestis viibinud juba nädal aega ja õppinud selle ajaga ära ka mõned eestikeelsed sõnad, nagu tere, aitäh ja terviseks, mida ta ka kontserdil kasutab. Mõneti Elvist meenutava esinemismaneeriga bluusimees käristab häält ja täristab kitarri, nagu sõltuks sellest tema elu.

Ta alustab oma kontserti väitega, et Blind Willie Johnson leiutas punk rocki palju aastaid enne seda, kui see Euroopasse jõudis ning esitab tõestuseks tema cover'i. Ta oskab koguni täpselt ütelda, mitu aastat, kuud, päeva, tundi ja sekundit B. W. J. Euroopa punkareid edestas. Peagi läheb Arcari üle oma loomingule, mis käsitleb ikka samu igibluusilikke teemasid kallima kaotusest ja rahapuudusest, kuid ta ei soiu oma kurvast saatusest passivselt nurgas istudes nagu mõni teine bluusimees teeks, oh ei! Ta tormab igal võimalusel lava äärele, et instrumentaalsoolode ajal rahvale võimalikult lähedal olla ja publikuga silmast silma suhelda. Vahetu ja energiline lavaline olek ongi üks peamisi põhjuseid, miks tema esinemine nii sügava mulje jätab.

Arcari kirjutab Eestis käigust ka oma blogis, mainides muuhulgas, et Viru Folk on üsna suur festival ja võrreldes seda „End of the Road" ja „Latitude" festivalidega Suurbritannias.

Igal aastal juulikuu eelviimasel nädalavahetusel kogunevad paljude eestimaalaste hordid Viljandisse pärimusmuusikafestivalile. Seekordsete lõunasse suunduvate rahvavoogudega liitusin minagi, kuigi minu sihiks oli jõuda mõnevõrra kaugemale.

Sellegipoolest sai esimene peatus tehtud Viljandis, kuhu jõudsin reedeõhtuse viimase festivalil esineja Otava Yo ajaks. Peterburist pärit vene ansambel äratas oma välimuse ja lavakujundusega mõnusat nõuka-nostalgiat: lava taustale oli pesu kuivama riputatud ning mehed olid lihtlabastes valgetes pesumaikades (a la Marat!), bändi ainuke naisliige aga lihtsas sitsikitlis, mis omaaegsetes tootmistsehhides tavalise tööriietusena kasutusel oli (no vähemalt minu ema kandis küll üsna sarnast kitlit).

Muusika ei meenutanud aga õnneks sovjeti-aegseid "rahvaste sõpruse" sildi all korraldatud pikki galakontserte, vaid oli mõnus tantsule õhutav folk, veidikese ka vene rahvusliku hõnguga vürtsitatud. Ütlen just nimelt folk, sest päris etnoga ehk pärimusmuusikaga minu meelest tegemist polnud, sekka sobitati isegi popilikke elemente ning lava esiplaanil virtuoossete viiulipartiidega kuulaja kõrva rõõmustav habemik Dmitri Šihhardin hõikas kõige ägedamalt tantsuliste kohtade puhul vahele "I am a disco dancer".

Kokkuvõttes mõjus terve bändi etteaste koos oma jaburavõitu huumoriga mõnusalt ja värskendavalt, kummutades ehk nii mõnegi kuulaja arusaama vene rahvamuusikast. Eks ole vist nii, et kõigi rahvaste muusikale on võimalik läheneda mitmeti ning ühendada pärimusmuusika elemente kaasaegse muusika vahenditega.

No99 Teatris
27.m2rtsil

8 koosseisu kaheksal pooletunnisel kontserdil. kokku neli tundi puhast folgilikku
muusikat (ja tantsu). kontserdid, toimudes vaheldumisi NO99 teatri jazzklubi lavaaugus ja black box laval, jooksutasid publikut yhest kohast teise.

jazzi lavaaugus esinevad artistid l6id hubase olemise ja muheda kuulamise. Paabel oma olemuselt oleks minu meelest kyll rohkem sobinud black boxi, lavaaugus j2i inimestel kitsaks. kuid kitsaks j2i seal k6ikide esinejate ajal, ruumiga priisata polnud. kuid ega see ei seganud muusika kandumist iga viimsessegi nurka ja soppi.
istuda trepil paltjadel koos paljude teiste inimestega ja kuulata head muusikat - kui palju paremaks saaks minna?

siiski saab paremaks: black boxis teisel korrusel olev liikuvus raputas jazziklubis tukkumaj22nu korralikult 2rkvele.
Enamusel mustas kastis toimuvatel kontserditel (Klapp, Virre, Svjata Varta ning l6petusena Zetod) oli rahvas sillas ja kogunes lava ette kaasa tantsima.
Klapi ajal hakkasid m6ned oskajamad tantsima paarides isegi ringtantsu (nimetagem seda nii). tundus, et Jalmar Vabarnal, kenal noormehel Klapist ja ka Zetodest, oli imetabane oskus inimesi lava ette tuua ja liikuma panna.
rahvast hullutas keevaliste rytmidega Svjata Varta eesotsas s2rava trombonistiga, kes ei pidanud paljuks isegi s2rki seljast rebida, kui olemine liigpalavaks l2ks .

Ansamblid olid lahedad ja muhedad k6ik, hetkel t6in v2lja need mis rohkem liikuma rahvast panid. Tekitas taas m6nusa folgiliku tunde koos igatsusega suve ning viljandi j2rele.

Oktoobri alguses toimus Pärimusmuusika Lõikuspidu, mis on siis nii öelda suvise folkfestivali tubane sügisvariant. Mu eredad emotsioonid on nüüdseks juba veidi maha jahtunud, kuid tahan sihikindlalt ikka oma elamused kirja panna. Pärimusmuusika Aidas kohtuvad nii selgelt hubane kodutunne ja uhke elegants, nii tunned, et oled kõrgkultuuri nautimas mõnusas atmosfääris.

Avakontsert oli noore šotlanna Kate Youngi oma, tema kaunis hääl jäi folgi avamistseremooniast hästi meelde, kuid samuti ta on mu lemmiku - Ethno in Transiti, selle folgi üllataja - koosluse liige. Keerukas aktsent, kaunilt huvitav hääl, viiul ja klaver ja milline kõla ta lauludel, tekitas tahtmise otsejoones Ühendkuningriiki lennata; juua kellaviieteed, süüa tapvaid küpsiseid ja proovida hirmuäratavat kollast marmelaadi. Nendest ta lihtsad laulud näiteks kõnelesidki. Viimane lõbusalt surmast kõnelev oli veel eriti vahva! http://www.myspace.com/kateyoungmusic

Peale pisikest teetassi pausi suundusin Tiit Kikase kontserdile, teadmata mida oodata, rääkisin veel kaaslastele, et no ta on küll hea viiuldaja, aga ei tea, mis see elektro värk seal juures käib, äkki on mingi kahtlane asi. Kuid sõin oma sõnu mõnuga, kui üldse märkasin oma ahhetuses lahti vajunud suud kontserdi ajal liigutada. Poolteist tunnine kontsert õieti vaid paari looga läks imekiirelt, üks lugu lihtsalt kestis läbi erinevate varjundite ja variantide üpris pikalt. Ta kasutas laval siis kõikvõimalikke elektroonilisi imesid, mis panid ta viiuli kõlama kui elektrikitarri või mis iganes keelpillilise. Huvitavaid instrumente oli laval teisigi, kasutades modernset võtet, et mängides muusikalõigu ära ja pannes selle siis järjepidevalt mängima, ise juba uue pilliga sama muusikat peale mängides. Nii nagu neil ühe-mehe-ansamblitel see asi käib, kuid Kikasel oli veel abiks klahvpillimängija ja vägev trummar ning naine arvutiekraani taga, kes pani suurele ekraanile elama muusika taktis kaunid koduloolised pildid. See kõik lõi vaataja ette fantastilise maailma ühe andeka mehe esituses, lõppu lisas vägevust veel täpselt muusikasse mängitav lasershow. Polnud säärast elamust ammu saanud, trumpab üle ka kõik viimasel ajal nähtud teatrietendused. Kahju oli ka sellest, et väikese arvuline publik oli kole kade korralikku aplausi edastama, ma siis üritasin teiste eest käsi kokku lüüa nii, et ikka kajaks!

"Öö on öö's" oli asju ja inimesi, tuttavaid ja vähemtuttavaid, tuntud ja tundmatuid. Heikki Kallet olin näinud esinemas tänavusel Prima Vista kirjandusfestivalil, kus ta Asko Künnapi luulelugemise taustaks kitarri mängis. Aga et ma tema laule tegelikult juba ammu kuulnud olen, see tuli mulle üllatusena - oh seda kultuuritarbija pealiskaudsust! Et kui kõlab Jäääär või Jääboiler, siis ei pruugi sa kuulda mitte ainult Jaan Söödi ja Inboili alias Andrus Rootsmäe laule, vaid ka näiteks Heikki Kalle omi (rääkimata Jääääre viimasest plaadist, kus heliloojaid on juba hulga rohkem). Pealekauba on ju veel ansambel Külm Mai, kus Heikki Kalle küll kardetavasti samuti temast kuulsama Inboili varju jääma kipub.

SEE päev oli siis nüüd käes, SEE tund oli nüüd siis tulnud. Viru Folgi esimese päeva õhtul pidin ma lõpuks ometi näha ja kuulda saama oma aastatetagust lemmikut. Ootasin hinge kinni pidades, kas muude vanade lugude seas on üles soojendatud ka kunagi mulle nii kustumatu mulje jätnud "Tule tagasi, helmemänd", aga ei.

Ja üleüldse... kuidagi kippus kogu see kontserdielamus minust veidi mööda minema. Oli see siis teada-tuntud "vanasti oli rohi rohelisem"-sündroom või mis, aga see muusika, mida tegi tänane Pantokraator, polnud nagu päris see, polnud minu maitse. Oli veidi nagu liiga lahja, liiga sündine ja liiga vähe "traadine", ning lauludki liiga leebed-malbed.

Kõik uus on hästi unustatud vana, seda tõestas tänavuse Viru Folgi esimene päev veenvalt.

Algas see kõik J. Karjalainenist, kes minu jaoks oli festivali esimene muusikaline elamus ja avastus. Loomulikult teadsin ma varasemast ajast mõnda tema hitti ja mäletasin ähmaselt, et ta on kunagi Rock Summeril esinenud, aga mis aastal ta seal just käis ja kas ma ise ka teda tookord kuulsin, mine võta kinni.

Karjalaineni viimaste aastate muusikalised tegemised olid mulle tundmatud, seepärast tabasid tema ameerikasoomlaste laulud mind ootamatult. Seda põnevam oli kuulda mõndagi tuttavat ameerika viisi ootamatult soomekeelsena ja samas vapustavalt eheda bluusitunnetusega kõlamas. Tagantjärele tema "Paratiisin pojat" CD-d kuulates olen ikka veel lummatud. Sekka leidub plaadil Eestiski eestikeelsetena levinud palu.

Pühapäeval pärast seda, kui geoloog Kalle Suuroja oli huvilistele hommikukohvi kõrvale kõiksugu sorti kividest rääkinud, laulis viimasedki unimütsid maast lahti Chalice, kes ise tunnistas, et ta pole kunagi nii vara esinenud (kell 1 päeval).

Laulu "Minu inimesed" autorina on Chalice omandanud ikooni staatuse ja teda võiks pidada üheks nn. märkamisaja olulisemaks tegijaks. Ta jätab muheda mulje ja enamasti on tema laulud niisama toredad kui ta ise, või vastupidi.

Viru Folk oli koduks väga erinevatele muusikastiilidele. Tundub, et folk on tänapäeval veninud sama laiaks ja peaaegu kõikehõlmavaks mõisteks nagu näiteks jazz.

Viru Folgi teisest päevast noppisingi enda jaoks ühe jazzimaigulise elamuse. Kitarriduo Indrek Kruusimaa - Peep Ojaveski seltsis rändas kuulaja mõtteis bossanoova rütmis laisalt lainetava kauge ookeanini ja tagasi, et nobedate näppude alt kostva flamenco sekka taas põhjamaiseid tumedaid ja kargeid noote kuulda.

- selle lausega võiks kokku võtta Viru Folgi esimese õhtu muljed.

Esimeste väliskülalistena olid Viru Folgi kavas Angelit, samanimelisest Lapimaa külast pärit õed, kes vähemalt mulle paraku võõraks jäidki. Nende kontserdile tagasi mõeldes on mul raske sama sooje sõnu leida kui eelnevate eesti esinejate kohta. Algul kuulsin neilt mõnusat tantsulist maailmamuusikat, mis mu väsinud jalad siiski pealava ette platsile suutis meelitada, aga mingil hetkel nad justkui vääratasid ja muusika muutus kõige tavalisemaks sisutühjaks tantsupõrandapopiks. Tekkis tunne, nagu laulaks laval hoopis Sandra oma hitti "I'll never be Maria Magdalena". Eriti kummitas see deja vu mind laulu "Do you miss me, father" ajal. Tõrva lisas meepotti ka see, et tabasin ühe õe (tumedapäise) mustalt laulmas. 

Ning just siis, kui olin nende muusika suhtes lootuse kaotanud, tegid nad kannapöörde ja lavalt hakkas jälle tasemel maailmamuusikat kostma. See tekitas juba tõsist hämmeldust. Kas puudub bändil võime end kõrvalt vaadata, või on nad oma muusikalises arengus jõudnud teelahkmele ning seetõttu sisaldab nende repertuaar hetkel nii uut kui vana? Juhul, kui nad teelahkmel seistes valivad isikupäratu tantsumuusika, siis ei peaks neil Viru Folgi taolistele festivalidele küll asja olema. Kolmas võimalus on, et püütakse mitut kärbest ühe hoobiga tabada ja kõigile meeldida, pakkudes igaühele midagi. Paraku tundub, et sellest ei võida küll keegi. Kuulajana soovitaksin neil ära otsustada, kuhu nad õieti kuuluda tahavad.

Festivali esimese õhtu lõpetuseks oli valida mitme eesti artisti vahel: ühel kontserdil kaks kodumaiste nimedega juubilari Mägi + Sibul, teisel lätikeelse nimega "fenomenaal-rahvuslik-ägemuusika" ansambel Nikns Suns, nagu nad ise ennast nimetavad. Püüdsin valida kõike korraga ja seetõttu tormasin esmalt Metsalava ette.

Laupäeva esimene esineja Trio Solnyshko mängis pretensioonitut rõõmsameelset muusikat, mille saatel olnuks hea lõõgastuda. Kahjuks näis neil puuduvat pärimusmuusikale lähenemiseks oma vaatevinkel, mistõttu lahkusin kontserdilt üsna pea. Mõnevõrra hiljem üles astunud Vägilastel on oma lähenemine rahvaloomingule õnneks täiesti olemas. Vägilasi olen varemgi korduvalt kuulnud ja nende puhul meeldib mulle just see, et lugusid ei mängita maha päris arhailisel moel, vaid ansambli kõla on ühtaegu ka tänapäevane (nagu varem mainitud Malbrookilgi).

Kuulnud vahepeal eelreklaami intrigeerivast Regimissast, põikasin enne Tomáš Kocko & Orchestr'i kuulamist Jaani kirikust läbi. Kujutlus tervenisti regilaulust koosnevast missast tundus põnev, kuid paraku osutus pooleteisetunnine missa kontsertidega kattuvaks, seetõttu kuulsin sellest üsna lühikest osa. Pealegi tuleb tunnistada, et mind huvitas üksnes missa muusikaline pool.

Samal ajal tantsutas Kirsimäel rahvast Tomáš Kocko & Orchestr. Tšehhi päritolu muusikast oli kohe kuulda sugulus Svjata Vatraga. Teatavasti koosneb viimase muusikaline pale suuresti ukraina folklooripärandist ning slaavi rahvaste muusika sarnasus kostub nende kahe ansambli võrdluses küll selgesti välja. Üks Tomáš Kocko & Orchestr 'i lugu hakkas mulle meeldima õigupoolest juba enne Viljandisse sõitu MySpace'st kuulates, nimelt Severska.

Tegelikult ei ole ilus öelda Viljandi Folk. Viljandis on Viljandi Pärimusmuusika Festival.
Hiiumaal toimus kaks nädalat tagasi Hiiu Folk. Mis Folgist folgi teeb ja kust algab pärimusmuusika, see tuleneb sellest, et folkmuusika puhul on esitaja täiesti elus ja tihti ka päris tugeva tervise juures. Pärimusmuusika on aga päritud (siitilmast lahkunutelt).

Teine võimalus on, et suure pärimise käigus - Kellele? Misasi? - on üldse ära unustatud, kes loo autor oli. Ja see on juba ammutuntud tõde, et pärija ei mõista oma pärandusega tihti midagist peale hakata. OK, talumaja, kontrabass ja riidekirst, need saab turul rahaks teha, aga auklik triibuline särk, mida sellega peale hakata? Loomulikult viskab pärija selle tulle, aimamata, et just see vana särk ongi tegelikult artefakt, mis pani elama kõik need muud asjad.

Viljandi Pärimusmuusika Festival toimus sellel aastal 16. korda. Kuusteist korda on piisavalt vana aeg selleks, et kõiks saaks korda ja tekiks traditsioon. Hoida korda ja olla korras ja korduda igal aastal samal ajal.

Kui tahta lahterdada Viljandi Pärimusmuusika Festivalil käivaid inimesi, siis oleks igati sobiv kasutada mõistet HÕIM. Iga inimene, kes tuleb VPMFile, on kusagilt pärit. Depressiivsest suurkülast või vaimsest väikelinnast. Tänapäeva virtuaalses maailmas on need linnad muidugi ka virtuaalsed. Nagu Pungiküla või Hipikolhoos või Emolinn. Igast sootsiumist saabujal on folgile omad eelarvamused ja ootused. Kes tahab viibida taevariigis ja kuulata inglilaulu, kes vedeleda murumättal ja kuulatada, kuidas möirgab dinosaurus.

Hiiu Folgi Autorilaulude päeva naelaks oli süvamuusika heliloojana tuntud Erkki-Sven Tüüri ülesastumine. Ta esitas peamiselt oma In Spe aegseid laule ja instrumentaalpalu, saates end harmooniumil ja väikesel eesti kandlel. Tüüri rahvusvaheline heliloojamaine on ilmselt kõigile teada, kuid tema lauljavõimed on usutavasti enamikule tundmatud. Kassaris tema esinemist kuulates nentisin taaskord, et Tüür võiks olla väga hea laulja - kui tal sellega tegelemiseks heliloomingu kõrvalt mahti jääks. Soovin kuulajaskonna nimel, et laulmine Erkki-Sven Tüüri edaspidigi huvitaks ning et laulmisalaseid väljakutseid pakuksid talle teisedki heliloojad-muusikud. Samuti loodame, et tal edaspidi süvamuusika kõrval ka "kergema", nt. rockmuusika kirjutamiseks aega ja inspiratsiooni jätkuks.

Tolle õhtu publikurohkuses (kuuldavasti müüdi sel õhtul Kassaris umbes 1100 piletit, mida on selle paiga kohta päris palju!) tuleb lisaks E.-S. Tüürile "süüdistada" ilmselt ka Jaan Tättet ja Marko Matveret.

... on rahvamuusika festival, mis aasta-aastalt kasvanud ja jõudu kogunud. Tänavuse Hiiu Folgi kohta võib juba julgelt öelda, et see oli professionaalselt korraldatud ja võitis kätte oma kindla koha Eesti muusikaelus.

Hiiu Folgi head taset näitab seegi, et festivali soovitajate hulka kuuluvad rahvamuusikateadlane Ingrid Rüütel, helilooja Erkki-Sven Tüür ning lavastaja Jaanus Rohumaa.

Sel aastal juba nelja päeva pikkuseks kasvanud festival püüdis pakkuda igaühele midagi: esimesel päeval käsitleti Hiiu pärimust; teine päev oli pühendatud autorilaulule (mis suuresti moodustabki mõiste "folk" sisu läänelikus tähenduses); kolmas päev andis võimaluse laulu-, tantsu- ja pillilugusid kuulata ning töötubades neid ka ise esitada; neljas pühapäevane päev pakkus hingeülendust kirikukontsertidega, mis toimusid üle kogu Hiiumaa. Kavva mahtusid veel reedene omatoodangu ja käsitöölaat Kärdlas ning laupäevane loodusmatk Kassaris. Kassaris kiigeplatsil toimusid ka Autorilaulude ja Ansamblite päeva kontserdid.

Kassaris mõlemal päeval kohalkäinuna kiidan tänavuse festivali muusikavalikut. Kui eelmisel aastal tehti panus pigem nö. muusikalisele laiatarbekaubale, mis sobib kõigile ja kõikjale (pean silmas eelkõige ansambli Apelsin kutsumist mullusele festivalile), siis sel aastal hoiti stiilipuhtamalt folgilikku joont.