Viru Folgi programm on algusest peale tihe: esimesel päeval järgneb avamisele ansambli Piccolo Folk kontsert, millega konkureerib Rein Siku raamatu „Minu ugri-mugri" esitlus; seejärel peab valima Raadiku ja Rebase kontserdi või Vabadussõja-aegsete laulude vahel; edasi tuleb staarhumorist Mart Juure ja Ilmar Trulli luuleõhtu Käsmu Kirjanike maja õuel samaaegselt tummfilmiga „Kire lained" ning kohtumisega Raadiku ja Rebasega Käsmu meremuuseumi (pressi-) rõdul ja nii edasi, ja nii edasi.
Leppides Piccolo Folgi pisku kuulamisega avamisel kiirustab siinkirjutaja Kirjanike Maja õuele ugri-mugri raamatu esitlusele. Vaat see on tõesti elamus: rokiklassika „Smoke on the water" ja „Yesterday" kõlavad lindilt mingis tundmatus keeles, eksootika missugune! Mõni minut hiljem selgitab esitletava raamatu autor Rein Sikk, et laulab udmurdi vanaemade ansambel, mis oli tegutsenud juba 40 aastat, enne kui keegi noor režissöör tuli ja tegi ettepaneku lisaks udmurdi lauludele ka maailma rokiklassikat esitama hakata. Seda nad tegidki ja stiilimuutus jätkus edukalt - Venemaa Eurovisiooni eelvoorus tuldi kolmandale kohale!
Sikk pajatab veel paljustki põnevast, mis raamatu kaante vahel kirjas, aga pikka juttu ei tehta - ette võetakse hoopis igati ugrimugrilik tants nimega Kaera-Jaan. Tantsule palutakse ka avamisel osalenud kultuuriminister Laine Jänes ja Viru Folgi peakorraldaja Peep Veedla. Peagi palub esimene end vabandada, et peab minema oma „Jänese-haake" tegema, täpsemalt Kuusallu helilooja Veljo Tormise homse sünnipäeva puhul tema büsti avamisele.
Ministri eeskujul teeb haake ka allakirjutanu, tõsi küll, märksa lähemale: kõigest Merelava juurde ja tagasi, et kuulda Raadikut ja Rebast musitseerimas. Härrased käsitsevad pille oma tuntud headuses, pajatades sekka ka paar toredat lugu elust enesest, näiteks sellest, kuidas Tõnu Raadiku lüürilis-nukrast armastusballaadist Jaan Tätte sõnade tõttu sai pigem midagi reipa marsi taolist (laul „Hümn"). Serveeritakse ka prantsuse-, brasiilia- ja ungaripärast muusikat, murdekeelseid laule unustamata.
Päevaplaani järgmine punkt viib tagasi Kirjanike maja õuele, kus toimub Mart Juure ja Ilmar Trulli ühisesinemine. Osavaid sõnaseadmisi ja sädelevaid vaimuvälgatusi jagub mõlemal. Siinkirjutaja tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei kuulu esimese looming erinevalt teisest siiski mitte luule, vaid huumori valdkonda, ja põhjus pole hoopiski riimi puudumises, vaid teatavas rütmitundes või pulsis, mis luule juurde vältimatult kuulub.
Esimese päeva eredaimaks elamuseks kujuneb allakirjutanu jaoks Dave Arcari ülesastumine festivali pealaval. Seoses Pärnu Bluusipäevadega on ta Eestis viibinud juba nädal aega ja õppinud selle ajaga ära ka mõned eestikeelsed sõnad, nagu tere, aitäh ja terviseks, mida ta ka kontserdil kasutab. Mõneti Elvist meenutava esinemismaneeriga bluusimees käristab häält ja täristab kitarri, nagu sõltuks sellest tema elu.
Ta alustab oma kontserti väitega, et Blind Willie Johnson leiutas punk rocki palju aastaid enne seda, kui see Euroopasse jõudis ning esitab tõestuseks tema cover'i. Ta oskab koguni täpselt ütelda, mitu aastat, kuud, päeva, tundi ja sekundit B. W. J. Euroopa punkareid edestas. Peagi läheb Arcari üle oma loomingule, mis käsitleb ikka samu igibluusilikke teemasid kallima kaotusest ja rahapuudusest, kuid ta ei soiu oma kurvast saatusest passivselt nurgas istudes nagu mõni teine bluusimees teeks, oh ei! Ta tormab igal võimalusel lava äärele, et instrumentaalsoolode ajal rahvale võimalikult lähedal olla ja publikuga silmast silma suhelda. Vahetu ja energiline lavaline olek ongi üks peamisi põhjuseid, miks tema esinemine nii sügava mulje jätab.
Arcari kirjutab Eestis käigust ka oma blogis, mainides muuhulgas, et Viru Folk on üsna suur festival ja võrreldes seda „End of the Road" ja „Latitude" festivalidega Suurbritannias.
