Tulemused märksõnaga “blues” blogis Muusikaosakonna veebipäevik

Viru Folgil: kaera-jaanist bluesini

|

Viru Folgi programm on algusest peale tihe: esimesel päeval järgneb avamisele ansambli Piccolo Folk kontsert, millega konkureerib Rein Siku raamatu „Minu ugri-mugri" esitlus; seejärel peab valima Raadiku ja Rebase kontserdi  või Vabadussõja-aegsete laulude vahel; edasi  tuleb staarhumorist Mart Juure ja Ilmar Trulli luuleõhtu Käsmu Kirjanike maja õuel samaaegselt tummfilmiga „Kire lained" ning kohtumisega Raadiku ja Rebasega Käsmu meremuuseumi (pressi-) rõdul ja nii edasi, ja nii edasi.

Leppides Piccolo Folgi pisku kuulamisega avamisel kiirustab siinkirjutaja Kirjanike Maja õuele ugri-mugri raamatu esitlusele. Vaat see on tõesti elamus:  rokiklassika „Smoke on the water" ja „Yesterday" kõlavad lindilt mingis tundmatus keeles, eksootika missugune! Mõni minut hiljem selgitab esitletava raamatu autor Rein Sikk, et laulab udmurdi vanaemade ansambel, mis oli tegutsenud juba 40 aastat, enne kui keegi noor režissöör tuli ja tegi ettepaneku lisaks udmurdi lauludele ka maailma rokiklassikat esitama hakata. Seda nad tegidki ja stiilimuutus jätkus edukalt - Venemaa Eurovisiooni eelvoorus tuldi kolmandale kohale!

Sikk pajatab veel paljustki põnevast, mis raamatu kaante vahel kirjas, aga pikka juttu ei tehta - ette võetakse hoopis igati ugrimugrilik tants nimega Kaera-Jaan. Tantsule palutakse ka avamisel osalenud kultuuriminister Laine Jänes ja Viru Folgi peakorraldaja Peep Veedla. Peagi palub esimene end vabandada, et peab minema oma „Jänese-haake" tegema, täpsemalt Kuusallu helilooja Veljo Tormise homse sünnipäeva puhul tema büsti avamisele.

Ministri eeskujul teeb haake ka allakirjutanu, tõsi küll, märksa lähemale: kõigest Merelava juurde ja tagasi, et kuulda Raadikut ja Rebast musitseerimas. Härrased käsitsevad pille oma tuntud headuses, pajatades sekka ka paar toredat lugu elust enesest, näiteks sellest, kuidas Tõnu Raadiku lüürilis-nukrast armastusballaadist Jaan Tätte sõnade tõttu sai pigem midagi reipa marsi taolist (laul „Hümn"). Serveeritakse ka prantsuse-, brasiilia- ja ungaripärast muusikat, murdekeelseid laule unustamata.

Päevaplaani järgmine punkt viib tagasi Kirjanike maja õuele, kus toimub Mart Juure ja Ilmar Trulli ühisesinemine. Osavaid sõnaseadmisi ja sädelevaid vaimuvälgatusi jagub mõlemal. Siinkirjutaja tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei kuulu esimese looming erinevalt teisest siiski mitte luule, vaid huumori valdkonda, ja põhjus pole hoopiski riimi puudumises, vaid teatavas rütmitundes või pulsis, mis luule juurde vältimatult kuulub.

Esimese päeva eredaimaks elamuseks kujuneb allakirjutanu jaoks Dave Arcari ülesastumine festivali pealaval. Seoses Pärnu Bluusipäevadega on ta Eestis viibinud juba nädal aega ja õppinud selle ajaga ära ka mõned eestikeelsed sõnad, nagu tere, aitäh ja terviseks, mida ta ka kontserdil kasutab. Mõneti Elvist meenutava esinemismaneeriga bluusimees käristab häält ja täristab kitarri, nagu sõltuks sellest tema elu.

Ta alustab oma kontserti väitega, et Blind Willie Johnson leiutas punk rocki palju aastaid enne seda, kui see Euroopasse jõudis ning esitab tõestuseks tema cover'i. Ta oskab koguni täpselt ütelda, mitu aastat, kuud, päeva, tundi ja sekundit B. W. J. Euroopa punkareid edestas. Peagi läheb Arcari üle oma loomingule, mis käsitleb ikka samu igibluusilikke teemasid kallima kaotusest ja rahapuudusest, kuid ta ei soiu oma kurvast saatusest passivselt nurgas istudes nagu mõni teine bluusimees teeks, oh ei! Ta tormab igal võimalusel lava äärele, et instrumentaalsoolode ajal rahvale võimalikult lähedal olla ja publikuga silmast silma suhelda. Vahetu ja energiline lavaline olek ongi üks peamisi põhjuseid, miks tema esinemine nii sügava mulje jätab.

Arcari kirjutab Eestis käigust ka oma blogis, mainides muuhulgas, et Viru Folk on üsna suur festival ja võrreldes seda „End of the Road" ja „Latitude" festivalidega Suurbritannias.

Bluusiprohvetid, kes pole kuulsad omal maal

|

Eestimaal on arvatavasti veel palju inimesi, kes pole Bullfrog Brownist midagi kuulnud. Nimi võib ehk tuttav ette tulla, kuid millega tegemist, seda teavad kardetavasti vähesed. Kes pole seda juba varem teinud, sel on nüüd küll põhjust Bullfrog Browni nimi meelde jätta, sest bändi kuulsus raja taga on üha aukartustäratavamaid mõõtmeid omandamas.

Andres Roots, Peeter Piik ja Alar Kriisa ajakirjanikega kohtumas. Allikas www.virufolk.ee.jpg

Ansambli arengulugu on tegelikult olnud küllalt pikk. Käsmus Viru Folgi pressikeskuses ajakirjanikega kohtudes räägib kitarrist ja helilooja Andres Roots, et tema bluusiarmastuse eelduseks olid isa plaadikogu ja Soome raadiojaamad, kuid "klõps käis", kui Pärnu Fiestal esines John Hammond. Suurima mõjutajana nimetab Andres aga Bob Dylanit, kelle esinemise nägemine 1994. a. Woodstocki juubelifestivalil Soome televisiooni kaudu põrutas noore pillimehe maailma nii, et tema arusaam muusika tegemisest polnud pärast seda enam endine. Dylani eeskuju on Bullfrog Browni laulusõnade kirjutamisel siiani tunda, lisaks põimitakse tekstidesse palju viiteid igasugu ameerika rahvalauludele, bluusilugudele ja filmidele. Muusikaliselt viljeldakse oma lugusid, mis põhinevad sõjaeelsel Mississippi deltabluusil, Eesti kontekstis on bändi loomingut nimetatud ka Emajõe deltabluusiks.

Andres Roots enne kontserti pilli häälestamas. Allikas www.virufolk.ee.jpgEmajõest ulatub Bullfrog Browni tuntus nüüdseks märksa kaugemale. Esimese auhinna pälvis 2003. aastal tegevust alustanud bänd juba oma esimesel ülesastumisel, kui Tartu WintFesti žürii Andres Rootsi parimaks instrumentalistiks tunnistas. 2005. aastast alates kõlab ansambli looming regulaarselt nelja mandri bluusisaadete eetris; lugu „I'll See You, Mr. Blues" ilmus toona ka Rahvusvahelise Resonaatorkitarri Ühingu kogumikul „Resophonic Players of Europe 2005".

Bluusikuninganna taas siinpool Atlandit - encore!

|

Meeldivaid esinejaid plaksutatakse ikka ja jälle lavale tagasi. Nii on ka korduvate kontsertidega - publiku lemmikuid kutsutakse tagasi ikka ja jälle, olgu või teisele poole Atlandi ookeani.

Pika ja sooja sügise järel viimaks jahedaks kiskuvas novembris kohtasin taas Eestis gastroleerivat Tia Carrollit klubis Clazz, kus ta muuhulgas pihtis mulle oma esmakordsest kokkupuutest nullilähedaste temperatuuridega.

Kui Tia Carroll lavale astus, polnud temas küll märgata jälgegi "külmetavast kunstnikust". Kodumaal USA-s aasta bluusilauljatari tiitliga pärjatud Carroll pani lavaesise põranda esimestest taktidest peale oma pilli ja laulu järgi tantsima. Saateansambliks olid taas samad noored eesti muusikud, kes Tiat juba eelmisel Eesti visiidil toetasid, kuid repertuaari oli uuendatud, kavva oli võetud isegi Jimi Hendrixi "Purple haze". Bänd andis oma parima ja tuline esitus sütitas ka publikut, tantsupõrand kippus lausa kitsaks jääma. Pärast etteastet tulid mitmed kuulajad Tiat kättpidi tänama.

Welcome back, Tia!

Bluus mõlemal pool Atlandit

|

Jazzi ja kogu levimuusika „vanaisa" bluus on oma juured sügavalt ka eestlastest pillimeeste hinge ajanud ning ühendab muusikuid nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani. Uurisin, kuidas juhtus, et Tia Carroll Eestisse esinema tuli, ning kuidas ameerika lauljatar ja eesti noored muusikud kokku said. Järgnev ülevaade toetub lauljatar Tia Carrolli, kitarrist Laur Joametsa ning restorani Clazz muusikavaliku eest hoolitseva Riin Urbanikuga vesteldes tehtud märkmetele.

Tia Carrollit on võrreldud Tina Turneri ja Aretha Frankliniga, kuid teda kuulates saab selgeks, et tal on oma isikupärane hääl ning teda on võimatu kellegagi segi ajada. Kindlasti on just see põhjuseks, miks ta on olnud oodatud avaesineja mitmete maailmakuulsate artistide kontsertidel nagu Ray Charles, Patti LaBelle jt.

Meie blogist

Vahendame muusika- ja filmielamusi, samuti tulevaste kontsertide ja filmide tutvustusi ning meie raamatukoguga seotud muusikauudiseid.
Ootame ka oma lugejaid-külastajaid sõna sekka ütlema! Arvustuste-tutvustuste kirjutamisest huvitatuil palume registreeruda ning seejärel võib kirjutamine alata. Sisestatud kommentaarid ja blogi sissekanded avalikustab toimetaja. Kommenteerida saab anonüümselt.
Lisainfo peatoimetajalt Marje Ingelilt.

Lehed

Powered by Movable Type 4.31-en

Otsi viimaseid muutusi pealehel või vaata arhiivis kogu sisu.