Tulemused märksõnaga “ansambel” blogis Muusikaosakonna veebipäevik

Esimesse õhtusse Käsmus mahub veel nii mõndagi. Olles Ingrid Lukast juba varem Jazzkaare (pea tervet aastaringi hõlmavas) kontsertide sarjas kuulnud, jätan tema etteaste seekord otsustavalt vahele ja olen kaks tundi pärast Dave Arcari't jälle sealsamas pealava ees. Korpiklaanit pole ma varem kuulama sattunud, seetõttu olen avatud meeltega ja eelarvamustevaba. Ometi ei jäta seekordne tutvus sügavat muljet. Jala võtab tatsuma küll, kuid ei innusta lava ette karglema minema. Võibolla on osalt asi ka helitehnilistes probleemides.

Täpselt südaööl on korraga kavas Kirile Loo merelaval ja HND metsalaval. Lahendan selle dilemma logistilise loogika järgi: kuna pärast neid kell pool kaks öösel on rahvamajas (mis on merelava lähedal) tulemas veel üks bänd, suundun esmalt metsalava ette ja kui olen paarkümmend minutit HND'd kuulanud, kiirustan merelava juurde, paraku ainult selleks, et kuulda Kirile Loo'd viimast lugu lõpetamas ja rahvale head ööd soovimas... Kahju, muidugi. Ehk oleks järgmistel aastatel mõttekas kattuvate kontsertide algusajad poole tunni jagu nihkesse panna, et huvilised jõuaksid soovi korral mõlemast esinejast mingi mulje saada?

Kell on umbes kolmveerand 1. Kuna ma metsalava juurde ja tagasi vantsida enam ei viitsi, konutan veel tükk aega tühjaks jäänud merelava ees ja kuulan kaugusest kostvat HND-d. Ansambli unplugged kava jättis mu suhteliselt külmaks, nii palju kui seda lähemalt kuulata jõudsin. Jazziliku bossanoovana lahendatud lugu oli tore, aga ülejäänud laulud olid ilma tavapärase traadise garneeringuta justkui alasti jäetud. Pahatihti andis see popiliku tulemuse, mis vähegi abitumalt komponeeritud meloodiahakatise halastamatult paljastas. Seega oleks tulnud ehk seadetega rohkem vaeva näha, et „kuningas on alasti" efekti vältida.

Juba mõnda aega tegutseb Tallinna südalinnas muusikalokaal Art Café. Minu postkasti potsatavate kutsete hulga järgi otsustades peaks seal kihama vilgas kontserdielu. Enne Vialka kontserti 29. juulil polnud ma aga sinna sattunud.

Nimetatud kuupäeval läksin kohale. Uksed lubati avada kell kaheksa õhtul, ise jõudsin üheksa paiku. Sellegipoolest andis elavaid esinejaid veel tubli tükk aega oodata, kontserdi asemel nautisin DJ Kersten Kõrge huvitavat muusikavalikut.

Kella kolmveerand kümne paiku astus lavale nö. kohalik punt (kuigi nägupidi tean neid Eestis elavate austraallastena). Kuna keegi nende nime ei teadustanud, võisin vaid oletada, et tegu on kavas kirjas olnud Avatariga. Olgu nimega kuidas on, aga nende muusika ei pääsenud erilist mõju avaldama osalt kehva helitehnilise olukorra tõttu, teisalt ka ansambli omaloomingu kohatise lõpetamatuse pärast. Üks lugu pakkus huvi juba ainuüksi põnevate rütmide tõttu (sh. trummi-trioolid), paraku ei püsinud pillid omavahel päris samas tempos ja sellest tekkinud loksumine hävitas hea mulje. Järgmine kord ehk läheb paremini?

Vahepausi ajal põgenesin õue, et DJ kuulamise asemel kõrvu puhata. Mis inimesed need küll on, kes suudavad tundide kaupa lakkamatult kõrget helitugevuse nivood taluda?

Igatahes tuli põnevaid välisartiste veelgi oodata, sest kell 23 oli platsis järgmine kohalik esineja Andres Lõo. Hakatuseks hallootas ta niisama muusika taustal, seejärel tsiteeris kohapealt leitud Äripäeva, mis polnud just liiga värske :-P Õnneks pani ta lehe peagi käest ja lükkas muusika uuesti käima. Tegemist olevat tema uue kavaga ja lugude pealkirjad olevat tinglikud, ütles ta selgituseks.

Esimese loo pealkiri võinuks ehk tõelegi vastata, sest see kõlas: "I don't know how to write a song in english" :-) Enesekriitika kammitsaist vabanes Lõo siiski õige pea, sest äsjane ülestunnistus ei takistanud teda kontserti ingliskeelsete lauludega jätkamast. Sõnadest ma, tõsi küll, aru ei saanud, samuti segas algul kuulamisele keskendumist muusika monotoonsus.

Ajapikku hakkasin Lõo esitusse siiski üha paremini suhtuma, leides kavast nii mõnegi hea loo. Avastasin ühtlasi, et Lõol on meeldiv mahlakas bariton, midagi Dave Gahani või Morrissey vaimus. Ka ülejäänud publik oli etteastest sedavõrd heal arvamusel, et plaksutas ägedalt. Pikemalt puiklemata leidis Lõo, et tal "on küll üks lugu veel tegelikult"

Taas kord tuli esinejate vahelist pausi täitma DJ. Kell 23.50 paiku algas lõpuks välisartistide kontsert. Esimese duo kitarri mängivas mehes tundsin internetist nähtud videote järgi ära Borissovi, mistõttu arvasin automaatselt, et tegu oligi kavas olnud Borissovi ja Nosovaga.

Hiljem selgus aga, et järgmises koosseisus nimega Vialka mängis edasi sama naistrummar, ning internetist selgust otsides jõudsin samuti järeldusele, et löökriistakomplekti taga oli hoopis Marylise Frecheville... Kuna ansambliliikmete tutvustamine jäi mul nägemata (võibolla seda ei toimunudki?), on mulle siiani mõistatuseks, kuidas nimetada Borissovi ja Frecheville'i koostööd. Selguse huvides teen duost Frecheville ja Borissov lihtsalt nende isikunimede all juttu.

Muusika oli vaieldamatult väga huvitav, aga kuidas ometi seda nimetada? Kohapeal tuli esimese asjana pähe "random punk rock" ("random" just sellepärast, et tegemist oli vaba meetrumiga või siis rubato's esitatud teostega), ja see termin tundus sobivana seni, kuni Frecheville laulis. Oletan, et need olid ühtlasi tema enda kirjutatud lood (või vähemalt olid algideed temalt). 

Peagi aga muusika muutus: mehe kõnetaolise tekstiandmise, kitarri, trummi ja elektroonika (mida näppis samuti kitarrist Borissov) sulamiks, mida ei saanud enam pungiks nimetada. Pigem elektrooniliseks eksperimentaal- või alternatiivmuusikaks. Korraks meenutas miski selles muusikas Kreatiivmootorit. Balansseeriti müra ja muusika piiril. Igatahes oli kuuldav hea ning Lõo ponnistused kahvatusid selle kõrval abituteks katsetusteks.

Borissovi hääl muutus kandvamaks, nüüd ta isegi laulis ülespuhutud häälel nagu vene papp. Vahepeal tormas keegi ruudulises pluusis lava ette, viskus koos kitarriga pikali ja hakkas seal meeletult väänlema, justkui mängiks tema kitarri. Arvasingi algul, et ta on bändi liige või vähemalt on too etteaste osa show'st, aga ei, vist oli siiski tegu üksnes kohaliku naljamehega :-)

Pärast südaööd, umbes 00.20 paiku toimus bändide vahetus. Õigemini, laval vahetus vaid üks inimene, sest Marylise Frecheville jäi paigale. Nüüd tundsin ära Vialka prantslasest kitarristi Eric Boros'i ning mõne aja pärast ka MySpace'st kuulatud muusikanäited.

Selle ansambli etteastes oli konkreetne meetrum täiesti olemas. Muusika kiskus stiililt proge rock'i kanti, kui kitarri tõusvad käigud olid ksülofoniga unisoonis, ja see progelikkus ning kaheinimese kitarri-trummi koosseis tuletas meelde ansamblit "The White stripes". Kuigi siin oli tunda amatörismi kodust hõngu.

Peagi hüljati alguse bravuurne proge ja vaikse kitarrimängu saatel laulis naine nüüd hoopis ilma võimenduseta mingitest räpastest ahvidest, ise publiku seas ringi jalutades. Siiski istus Frecheville varsti tagasi trummide taha ja kitarri, trummi ning ksülofoni proge-rünnak võis jätkuda. Uhke kontsert, mis seal rääkida!

Paraku pidin mina kuulamiselamuse katkestama ja viimase kojuviiva transpordivahendi peale kiirustama. Jah, muusikaliste väärtuste kõrval on Art Café'l siiski üks tõsine miinus: alustada kontsertidega liiga hilja ja venitada nende kestus liiga pikaks. On ju ometi veel inimesi, kes käivad tööl ja peavad hommikul vara ärkama, katsuge sellest aru saada, härrased kontserdikorraldajad!

30. aprillil esines Vene Kultuurikeskuses ansambel Club For Five koosseisus Maija Sariola, Susanna Hietala, Jouni Kannisto, Tuomas Ahola ja Tuukka Haapaniemi. 

Club For Five edulugu algab 2004. aasta sügisest, debüütalbumiga "Ensi-ilta", mis saavutas mõne kuuga Soomes kuldplaadi staatuse.  2006 ilmus ansambli teine album "Uni", kus lisaks poplugude arranžeeringutele oli ka katsetusi grupi liikmete originaalloominguga. 2007 jõudis müügilettidele viisiku jõulualbum "Rekirektki", mis pälvis rahvusvahelise a cappella auhinna CARA, kui parim oma kategoorias.

Ansambli uusim, inglisekeelne album "You Are The Voice", ilmus 2009. aasta lõpus Warner Music Finland firmamärgi all, mitmed selle albumi laulud on Soome edetabelites kõrgetel kohtadel.1

Kontsert oli väga huvitav ning põnev. Kontsert sai välja valitud klassivendade poolt, kes arvasid, et see kontsert võib hea olla ning nende valikus ei pidanud pettuma. 

Club For Five on vokaal-bänd. Nende suur eripära on see, et neil ei ole pille, aga siiski on rütm olemas, mis tuleb tänu meisterlikele „beatboxi" oskajatele ja helipuldis olevale mehele.

Kontsert oli huvitavalt üles ehitatud. Alguses ja lõpus olid head laulud, keskel oli natuke igavam minu meelest, sest need armastuslaulud olid aeglased ja uni tahtis peale kippuda, aga õnneks pärast neid oli kohe erksamad ning hoogsamad lood, mis olid ka paremad ja sai kontserti rahulikult edasi nautida. 

Kontsert oli väga korrektselt esitatud ning esinejad olid suurepärasel tasemel. Hääled olid imepäraselt puhtad ning kõik keerukad asjad tulid neil kui mängeldes, eriti see, kui Tuomas Ahola tegi kitarri häält järgi. See oli võimas. Põrandalauad hakkasid ka värisema, kui Tuukka Haapaniemi oma suu avas. See bass oli väga võimas ja ta sõnadest oli ka hästi aru saada. Esinejaid üritasid küll rahvast rohkem kaasa haarata, aga peamine publik oli siiski vanemad inimesed, kes eelistasid rahus kontserti nautida ning ei läinud väga kaasa ja vahepeal tundus, et ainult meie olime ainukesed erksamad kaasaelajad. 

Kõige enam meeldis mulle laul „Sweet Dreams", kus Tuomas Ahola tegi ka oma kitarri-hääle soolo. Hea laul oli ka „Brothers in Arms" kus oli suurem roll Tuukka Haapaniemel.  Ülejäänud laulud olid ka head, aga minule armastulaulud eriti ei istunud tänu nende venivusele. 

Kontsert õnnestus hästi ning mulle väga meeldis. Soovitan kõigile seda kontserdi ja soovin edu ansamblile edaspidiseks.

Ansambli Club For Five kontsert toimus 30. aprillil Vene Kultuurikeskuses. Nagu  nimigi ütleb, on tegu 5-liikmelise bändiga, mille liikmeteks on: sopran Maija Sariola, alt Susanna Hietala, tenor Jouni Kannisto, bariton Tuomas Ahola ja bass Tuukka Haapaniemi.[1]

Nende puhul on tegemist Soomest pärit a cappella grupiga. Nad esitavad lugusid kerges jazz-stiilis, nende loomingus võib leida nii uusi, kui ka vanu oma poolt mugandatud lugusid. Nad ei kasuta mitte ühtegi instrumenti. Nende omapära on see, et nad kasutavad instrumentide asemel ainult inim-hääli. Nende grupis on esitatud kõik hääleliigid alustades sopranist lõpetades bassiga. Bänd on asutatud aastal 2000 Helsinkis. Bändi debüütalbum „Ensi-Ilta" ilmus aastal 2004, tänu sellele sai bänd palju tuntust Soomes. Vahepeal on veel antud välja palju soome keelseid albumeid, kuid esimene inglise keelne album anti välja hiljuti. Sellel kontserdil tutvustatigi „You`re the voice" albumit.[2] 

Kava oli ülesehitatud väga huvitavalt. Kavas olid laulud - Walking on the Moon, Sweet Dreams, No Son of Mine, Life on Mars, With or Without You, Running up That Hill, Wan wan de yue liang, Black and Tan Fantasy, Girls Don´t Cry for Louie, Brothers in Arms, You´re the Voice ning ka üks lisalugu publiku suurel tahtel. 

Kõlas jazz-muusika, mis oli aga inspireeritud kaasaja pop-lugudest, vanakooli rocklugudest ja ka vanemast jazz-klassikast. Kuid enamjaolt oli põhitunnuseks siiski see, et tegu oli a cappella ansambliga, kus hääli tehti ka suuga beatboxides, või isegi käte ja jalgadega. Peab tunnistama, et kava oli oma ülesehituselt isegi väga huvitav, kogu kontserdi vältel oli väga põnev ning omapärane seda kõike jälgida. Mitmed lood olid inspireeritud/matkitud väga tuntud lugude pealt ja pakkusid head äratundmisrõõmu. Omast stiilist peeti ka alati kinni arvestades, et mitte ühtegi instrumenti ei kasutatud, kuid rütm oli alati olemas, ning kõik lood olid tehtud jazzilikuks omamoodi. 

Kohe kindlasti olid esinejad väga professionaalsed. Eriti omapäraseks tegi asja see, et olid esindatud kõik hääleliigid ja nende kooslus oli väga huvitav. See lisas kõigele omaette võimsust. See oli ka hea, et laulu tekstist sai peaaegu igas laulus aru, kui välja arvata see üks hiina keelne laul, millest ei saanud sõnakestki aru. Kuna enamvähem kõik laulud olid tuntud, sai ka kaasa elatud, ning tekkis ka pilt silme ette laulu olemusest ja sisust. Üleüldse võib seda kontserti võrrelda teatrietendusega, kuna lavaline liikumine oli väga hea, palju sai ka huumorit ja kogu saalitäis rahvast naeris. Kõige koomilisem oli see pala, kus nad matkisid instrumente, mis omakorda jazzi algusaegadel üritasid järele teha inimhäält. Selles palas nad tegid järgi trompetit, trombooni, suupilli, trumme, banjot ning veel palju teisigi instrumente, nii mõnedki kohad tulid väga efektselt ja naljakalt välja. Ka helisüsteem oli väga hea, ning kõik oli hästi kuuldav ning arusaadav. 

Minu arvates õnnestusid absoluutselt kõik laulud suurepäraselt. Kõiki lugusid oli äärmiselt tore ja nauditav kuulata, kuigi ma suur sellise muusika austaja ei ole, valmistas see grupp mulle suure üllatuse, ning nüüd vaatan seda muusikastiili hoopis teise pilguga. Olid paar lugu, mis mõjusid veidi igavamalt kui teised, kui olid endiselt suurepärased. Hästi tore oli see üks hiina keelne lugu, kuna poleks kunagi arvanud, et vana hiina laulu annab ka jazzi võtmesse panna. Palju toredaid emotsioone pakkus kindlasti ka improviseeritud vana big-bandi lugu, kus matkiti instrumentide hääli, see oli pala kus sai näha seda, kuidas jazzi esitajad improviseerivad. Kuid minu lemmikuks jäi siiski „You Are the Voice", kuna oli meeleolukas. 

Minu arvates õnnestus kontsert väga hästi, kuna kõik olid rahul, mina sain midagi uut ja meeldivat kogeda, ning kindlasti oli esitajatel ka tore. Ning äärmiselt tore oli vaadata, kuidas esitajad oma muusikasse sisse elavad. Äpardusi ka ei olnud, nii, et halvasti ei läinud mitte midagi. Publik suhtus väga hästi, nagu minagi, iga loo järel plaksutati kõvasti, vahest lauldi isegi kaasa ja elati kaasa. Kui lõppes viimane lugu, tõusid kõik püsti ja plaksutasid bändi lavale tagasi. Bänd tuli publikule vastu, ning esitaski veel ühe laulu. Ja mina isiklikult poleks kunagi arvanud, et selline muusika saaks mulle meeldida, kuid ma eksisin, sest mulle meeldis ja isegi väga.

Ma sooviksin sellisele bändile väga palju edu, kuna nad on väga omanäoline ja üks väheseid taoliste seas. Kindlasti võiksid nad ka veel Eestisse tulla, kuna tulijaid oleks sellele kontserdile väga palju. See muusika läheb iga erineva muusikastiili austajale peale ja eelteadmisi/uurimusi pole ka vaja. Kui nad saaksid maailmas vähegi kuulsamaks võiksid nad väga palju saavutada ja ma soovin, et nad saaks. Soovitan kõigile!

 [1] http://fi.wikipedia.org/wiki/Club_for_five, 5. mai 2010. a.

Reedel 23. aprillil toimus Jazzkaare avakontsert The Best of NordicSounds Tallinna Jaani kirikus. Ansamblis musitseeris seitse  pillimeest: Villu Veski, Tiit Kalluste, Raimond Macats, Taavo Remmel, François Archanjo, Andres Hagberg ja Tanel Ruuben. Villu Veski on Eesti üks kuulsamaid jazzmuusikuid. Villu Veski on sündinud 19.jaanuaril 1962 Muhu saarel. Ta on samuti ka NordicSoundsi ansamblijuht.  Tiit Kalluste on sündinud  2.aprillil 1962 Võrumaal. Ta on samuti NordicSoundsi liige ning mängib akordionit. Raimond Macats on  pärit Lätist ning on sündinud 1961.aastal. Tema musitseerib klahv- ja suupillidega. Raimond on ka NordicSoundsi liige.  Taavo Remmel on sündinud 1964. aastal. Ta on ansambli NordicSoundsi kõige noorem liige ja mängib kontrabassi. François Archanjo on Brasiiliast pärit noormees, kes mängib löökpille. Andres Hagberg on Roostist pärit saksofoni ja flöödimängija. Tanel Ruuben on sündinud 24.jaanuaril 1970 Tallinnas. Ta on tunnustatud jazzmuusik ja löökpillimängija. NordicSounds on tegutsenud üle kümne aasta ning teeb pidevalt koostööd erinevate muusikutega kogu maailmast. [1]

Kuna tegemist oli festivali Jazzkaar 2010 avakontserdiga oli publiku seas palju prominente ja kultuuriinimesi, saal oli rahvast täis. Enne kontserti luges Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu eestpalve Jazzkaare korraldajate, esinejate ja publiku õnnistuseks. Kirikusaal oli hubasemaks muudetud erinevate valgusefektidega - lugude meeleolusid anti edasi erinevate värvidega. Ettekandele tuli umbes kümme lugu. Kava oli ülesehituselt tasakaalus - rütmikamad lood vaheldusid rahulikumate lugudega. Tundus, et lood on suures osas enne valmis komponeeritud, aga nagu jazzis tavaks, oli ruumi jäetud ka imrovisatsioonile. Esinejate puhul oli tegemist oma ala tippudega, kes valdavad oma pille suurepäraselt ning kasutavad kõikvõimalikke pillimänguvõtteid. Mõned ansambli liikmed mängisid lausa mitut pilli. Andres Hagber mängis näiteks flööti (altflööti), pikkvilet ning saksfoni (sopransaksofoni) ning Raimond Macats mängis klahvpille, suupilli ning mulle kahjuks tundmatut keelpilli. Kõik muusikud olid laval vabad. Nad on leidlikud impoviseerijad, hea rütmi- ja partneritunnetusega. NordicSoundsi muusikastiil on väga mitmekülgne. Selles on mõjutusi põhjamaade muusikast, aga ka vene- ja juudimuusikast. Rütmikas oli tunda lõunamaade ja aafrikapära. Tundus, et rütm oli väga tähtsalt kohal, sest ansamblis oli koguni kaks löökpillimängijat. Tanel Ruuben oli trummikoplekti taga ning hoidis lugude temposid. Teine löökpillimängija lisas kõlapildile nüansse jembedel, kõristidel, võtmekimbul ja merekarpidel.

Kõlanud lugudest jäid mulle meelde lugu, mille keskmes oli rahvaviisilik meloodia flöödil, järk-järgult lisandusid teised pillid ja lõpuks kõlas meloodia võimasalt kõikidel pilllidel unisoonis. Lisaks sellele jäi meelde kontserdi avalugu, mil tekkis ettekujutus, et viibin tuulisel mererannal, sest flöödil kõlasid vilisevad, undavad, kohisevad helid. Sellele lisandusid sahisevad löökpillid ning merekarbid. 

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kontsert oli väga õnnestunud. Tajusin, et muusikud ise naudivad seda, mida nad teevad ning see tunne kandus edasi ka publikusse. Publikut vaadates märkasin, et paljud kuulajad nautisid kontserti suletud silmadega, mõnel jällegi tatsus jalg muusika rütmis. Mulle tundus, et üldiselt on kirik sobilik koht kontserdi toimumiseks, kuid hoogsamate lugude ajal  kammitses kiriku õhkkond publiku kaasaelamist. Kontserdi lõppedes kõlas võimas aplaus ning ansambel esitas kaks lisalugu.

Kindlasti soovitan, kel võimalus, NordicSoundsi kontserti külastada, sest tegemist on eesti jazzmuusika paremikuga. Jazzi soovitaks kuulata rohkem inimestel, kes naudivad improvisatsiooni ja hetke emotsioone.

Käisin 30. aprillil Vene Kultuurikeskuses vaatamas kontserti kus esines Club For Five ja sain sealt suurepärase elamuse, kuna see oli palju põnevam kui ma arvata võisingi.  Kontsert algas mõnusa sissejuhatusega, kus meile räägiti mis on Club For Five, kust nemad pärit on ja millega nad tegelevad ning seejärel algas kontsert.

Club for five tegutseb juba aastast 2000 ning on väga kuulus a cappella grupp mitte ainult soomes vaid ka terves maailmas. Nende eripäraks on see, et nad ei kasuta ühtegi muusikainstrumenti, vaid teevad kõike oma häälega, kõik pillid, trummid ja heliefektid on nad ise teinud. Grupi kooseisus on viis inimest: Maija Sariola (sopran), Susanna Hietala (alt), Jouni Kannisto (tenor), Tuomas Ahola (bariton) ja Tuukka Haapaniemi (bass). Grupp kasutas ka modernset tehnoloogiat oma esinemisel. Kohe alguses märkasin, et laval maas oli 'loop station' ehk masin, mis salvestab teatud ajavahemikus olnud helisid ning seejärel jääb neid kordama. Minu arust oli see äärmiselt innovatiivne ja lihtsalt öeldes lahe. Kasutasid nad seda küll kõigest kahes loos, aga ikkagi tegi see nende esinemise dünaamilisemaks. Samuti oli kuulda ka 'beat box'i'.

Lava oli väga ilusasti kujundatud, taga helendasid neoonsed torud, mis rippusid ja ulatusid otse maani. Lava taga keskel oli suur ring, kus näidati väikseid videoklippe vöi siis pöörlevat kuud (sõltus laulust). Ühe sõnaga oli lava esinemisele vastav ja jättis väga hea mulje.

Enne igat laulu rääkis üks esinejates kuidas see laul tekkis ja millest see räägib, laulsid nad päris palju kuulsaid lugusi, mida nad olid kohandanud enda repertuaari jaoks, üks laul oli isega täiesti hiina keeles, millega nad käisid konkursil Hiinas. Jouni Kannisto õppis ära terve laulu hiina keeles ja ta rääkis küll, et ei saanud aru mida ta laulab, aga hiinlaste arvates oli see perfektne.

Kontsert kestis poolteist tundi ja nad jõudsid kokku laulda kolmteist laulu, millest mulle kõige rohkem meeldis 'Running up That Hill', sest ma olin seda laulu varem kuulnud täiesti teistsuguses esituses ja see, kuidas laulis seda Club For Five oli palju põnevam. See meeleolu, mis terve aja saalis kestis, oli väga sõbralik ja kergemeelne. Kui lauliad jutustasid oma lugudest ja lauludest, siis inimesed naersid ja plaksutasid ning kui ühes laulus tehti järgi trombooni oli mul raske mitte märgata, kuidas üks naine kramplikult naerdes äärepealt toolilt maha kukkus.

Lõppu tahaksin lisada, et heameelega külastaksin seda kontserti veelkord ja soovitaksin ka kõikidel oma sõpradel vaatama minna.

Kontsert toimus Vene Kultuurikeskuses 30. aprillil. Esinejaks oli soomest pärit ansambel Club For Five. Ansabli viis lauljat on Maija Sariola (sopran), Susanna Hietala (alt), Jouni Kannisto (tenor), Tuomas Ahola (bariton) ja Tuukka Haapaniemi (bass). Club For Five on esinenud koos Manhattan Transferi ja Soome Raadio sümfooniaorkestriga. Ansamblil on mitmekesine muusikaline taust. Kõik lauljad on saanud klassikalise muusika hariduse ja oma lauludes segavad nad jazzi teiste stiilidega.[1]

Ansambel on välja andnud neli plaati, millest esimesed kolm ("Ensi-ilta", "Uni", "Rekirektki")  on soome keelsed ja viimane ("You're the Voice") inglise keelne. Club For Five asutati 2001. aastal. Nende esimene plaat „Ensi-ilta" ilmus 2004. aastal ja see saavutas kuldplaadi staatuse. Neid on nimetatud parimaks Soome vokaalgrupiks. Jukka Hauru: "Club For Five kontsert oli tehniliselt ja muusikaliselt tippklass ja sama kehtib kõigi lauljate kohta." [2] Esitusel oli peamiselt ansambli 2009. aasta lõpuse ilmunud album "You're the Voice". 

Kuna kontsert toimus "Jazzkaare" raames võiks ju mõelda, et esitati jazzi, kuid tegelikult ei saa seda ainult jazzi alla liigitada. Ansambel segab oma muusikasse palju erinevaid stiile. Kui osasid inimesi see häirib, et nad oma muusikasse teisi stiile juurde segavad, siis mulle vastupidi meeldib see, et nad ei hoia kramplikult kinni ühest stiilist, vaid segavad seda teistega. Kontserdi ülesehitus oli iseenesest huvitav, aga alguses oli raskusi selle jälgimisega.  Kuigi juba teise laulu juures oli näha publiku seas muusika rütmis tatsuvat jalga, ei läinud kogu rahvas asjaga nii kiiresti kaasa. Enamus hakkas sulama alles neljanda-viienda laulu juures. Esinejate tase oli väga-väga hea ja selleks, et neile mdagi ette heita peaks väga kaua mõtlema. Oli võimalik jälgida esinejate emotsioone ja tänu sellele oli ka kontserti mõnusam kuulata. Sõnad olid arusaadavad ja helid puhtad. Kontserdi meeleolu oli mõnus. Ainuke asi mida võiks siis neile ette heita on see, et nende esinemine oleks võinud just alguses natuke elavam olla. Selle kontserdi iseloomustamiseks sobib väga hästi vanasõna - alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. See 'vedama saamine' võttis küll paar laulu aega, kuid peale kontserdi lõppu oleks publik arvatavasti veel umbes kahte lugu tahtnud. Igatahes lahkusid kõik saalist naeratus näol. Hoolimata eelnevast eeltööst läksin ma kontserdile eelarvamusega, oodates ebaõnnestumist. Kui ma ütlen, et ma pidin pettuma, siis ma mõtlen seda tõsiselt - ma pettusin täielikult oma ootustes. Kontsert ületas mu ootused mitmekordselt. Peale kontserdi lõppu oli tunne, et tahaks veel sinna jääda ja kogu kontserti otsast peale kuulata. Kontsert õnnestus väga hästi ja ma arvan, et seda meelt on kõik seal viibinud inimesed. Kuigi nagu ma enne mainisin oli alguses meeleolu kättesaamisega raskusi, siis selle kompenseeris täielikult hilisem 'plahvatus', kus pool saali püsti oli ja kogu saal kaasa laulis. Publik oli ansamblist vaimustuses ja ma loeksin ka ennast publiku sekka. Kuigi mind oli hoiatatud, et kui minna kontserdile eelarvamusega, siis ei tasu sealt mingit elamust loota. Ma ei läinud just avatud olekus saali - on ju inimest ainult sõnadega raske umber veenda - samas julgen ma siiski väita, et see kogemus jääb mulle veel kauaks meelde ja seda just heas mõttes. Peale kontserti oli esimene mõte joosta lähimasse plaadipoodi ja endale Club For Five-i plaat soetada, kuid see mõte jäi kahjuks ajapuuduse tõttu ära. Mulle on alati vokaalteosed meeldinud, kuid see ansambel on edaspidi, kui mitte lemmik, siis vähemalt üks lemmik-ansamblitest. Ma ei ütleks, et jazz mulle meeldima hakkas, kuna Club For Five-i muusika pole puhas jazz, pigem ütleks, et mulle on koguaeg selline muusika meeldinud, lihtsalt sellel kontserdil avastasin ma enda jaoks uue sellise stiili viljeleja. Eriti meeldis mulle selle ansambli puhul see, et nad ei kasutanud muusikainstrumente, vaid tegid kõik oma häälega. Kõige kaasahaaravam oli siis, kui nad esitasid Duke Ellingtoni lugu "Black and Tan Fantasy". Poole loo pealt tekkis küsimus, et ega nad tegelikult "sohki" ei tee ja enne salvestatud helisid ei mängi. Nende kohta on öeldud: "Parim soome a cappella vokaalgrupp"[3] Ja ma nõustun selle arvamusega täielikult. Tulevikus võiks nad oma kontserti alustada natuke rütmikamate lugudega, et publik õigesse meeleollu viia, sest selle kontserdi algus venis veidi, aga muid etteheiteid ma ei teeks, kuna kontsert oli tõesti super ja ma nautisin seda kogu südamest.

Kontsert toimus 28. aprillil Vene Kultuurikeskuse suures saalis. Esines ''The Ploctones''. Tegu on Hollandi ühe parima ja eripärasema jazz ansambliga. Grupi liikmed on paljude jazzikuulsustega (Metheny, Hancock jpt) koostööd teinud kogenud muusikud.[1] Ansamblilt on ilmunud 2 CD-d ''Live op het Dak'' ja "050", (2009).[2]

Bändi liikmed on: Anton Goudsmit (kitarr), Jeroen Vierdag (bass), Martijn Vink (bass) ja Efraim Trujillo (saksofon). Ansambel käis Jazzkaarel esinemas 2001. aastal kui seal mängisid ka Anton Goudsmit ja Martijn Vink.[3]

Kuna ma ise kuulan jazzi päris palju, küll aga veidikene vanemat jazzi, siis ootasin huviga milline võib välja näha tänapäevasem jazz ja nagu ma eelnevalt olin lugenud pidi see bänd veel eriti huvitav olema, nimelt nad mängisid jazzi elektripillidel. Ma nautisin kontserti väga. Kahjuks ei olnud kontserdil kava, esinejad küll mõnele loole ütlesid nime kuid see oli hollandi keeles ja ma ei saanud sellest aru.

Ma usun, et publikule jäi The Ploctones meelde kui väga hea bänd, kuna nad mitte ainult ei mänginud suurepäraselt ja hea feelinguga vaid nad ka suhtlesid publikuga, lõid keemia enda ja publiku vahel. See tegi jälgimise palju lihtsamaks ja emotsioon, mis selle kontserdiga kaasnes oli palju suurem. Kui bänd mängima hakkas siis oli kohe näha, et nad võtavad asja südamega ning on hingega muusika juures. Kõik bändi liikmed tantsisid või ümisesid oma osale kaasa. Nad õhkasid endast nii palju positiivset energiat, mis kandus ka publikusse ja seda oli saalis näha, sest rahvas hakkas kaasa plaksutama, jalaga rütmi taguma või peaga rütmis liigutama. Esinejate tase oli muidugi väga tasemel, näha oli kohe kuidas nad tundsid oma pilli ja teadsid millest nad mängivad. Kõik lood olid haaravad ja lõid silme ette mingisuguse pildi või meeleolu. Nad mänglesid justkui ajaga ja tegid igasugu erinevaid trikke muusikaga. Eriti meeldis mulle trummar Martijn Vink, kes suutis mängida väga leebelt ja õrnutsevalt, aga samas ka jõuliselt ja piiridest väljas. Ta mängis väga ekstravagantse tehnikaga ja kasutas palju erinevaid kõlavärve ning helisid. Ta matkis erinevaid hääli nagu ukse kriuksumist ja muid sellised ning ma arvan, et just tema andis bändile sellise erilise kõla. Samas mulle meeldisid kõik bändiliikmed, nad olid kõik väga loomingulised ja mängisid tähtsat rolli, kui üks oleks puudunud ei oleks see bänd enam tervik. Kõigil oli midagi, mis andis bändile vürtsi juurde, midagi ei olnud vähe ja millegiga ei liialdatud. Mulle meeldisid eranditult kõik lood, kõik olid esitatud väga professionalselt. Bänd sobis nii hästi kokku, et tundus nagu nad käivad koguaeg harjutamas, aga nagu hiljem selgus, improviseerivad  nad enamuse ajast ja suudavad isegi üksteist üllatada, rääkimata publikust. Mis mulle veel nende juures meeldis oli see, et kui üks neist mängis soolot, siis teised lihtsalt ei seisnud kõrval, vaid elasid solistile kaasa ümisedes või rütmi kaasa tagudes. Seda oli väga tore vaadata, kuidas nad üksteist toetavad ja ehk unustavadki ära, et nad kellelegi esinevad. Ma usun, et just nende kõikide asjade pärast mulle meeldibki jazz, sest see on nii vaba ja chill muusika, mis kisub endaga kaasa ja ei lase lahti, paneb kaasa tantsima. Jazzi mängijad on alati ise ka nii vabad ja rõõmsameelsed.

Ma olen kontserdiga väga rahul ja tundus, et oli ka ülejäänud publik, kuna kuulsin kuidas pärast garderoobis vahetati muljeid ja kusjuures ainult positiivseid. Kahju aga on sellest, et kõik see toimus Vene Kultuurikeskuses, mitte mõnes baaris või kohvikus. Oleksin ise heameelega kaasa tahtnud tantsida ja minu arvates sobib jazz just mõnda baari taustamuusikaks nagu kolmekümnendatel, et inimesed lähevad kaasa muusikaga ja käivad jazzi-pidudel tantsimas. Ma arvan, et jazzi kohta kirjutamine ja jazzi vaatamas käimine on mulle võrreldes varasemate kontserdielamustega kõige enam meeldinud ja kindlasti lähen ka järgmistel aastatel Jazzkaarele.

Reedel, 30. aprillil käisin Vene Kultuurikeskuse suures saalis kuulamas Club For Five-i. Grupp koosnes viiest Soome lauljast: Majia Sariola, Susanna Hietala, Jouni Kannisto, Tuomas Ahola ja Tuukka Haapaniemi. Grupi esimene album, "Ensi-Ilta" tuli välja 2004. aasta oktoobris, mis tähendab, et Club For Five on suhteliselt noor.[1] 

Oma esinemistel tahab Club For Five näidata inimestele, et inimhäälel pole piire. Kuigi kuulates tundub, et lava taga on trummikomplekt ja kõik pillid kitarridest flöötideni, esitavad lauljad siiski kõikide instrumentide hääli laval "laivis". 

Lavakujundus oli minimaalne, kuid šikk. Projektoriga lasti taustal rippuvatele linadele valgus-show ja kõrgemal rippuvale kettale pilte. Õhkkond oli väga rahulik ja nauditav,  müstilisemate palade saateks täitus lava suitsuga. Laval oli ka masin, millega vajadusel konkreetne plaksude/mütsude/sammude/nipsude jada korduma pandi.

See kontsert on minu külastatutest kindlasti mu lemmik. Heli oli selge ja helitehnik tegi väga head tööd, isegi lauljad ise tänasid teda kontserdi lõpus. Mõnede lugude sissejuhatuseks rääkisid lauljad humoorikaid lugusid, kohati isegi puises, kuid grammatiliselt korrektses eesti keeles!

Lauljad olid tõesti tasemel! Mõlema naislaulja häälel oli mõnus pehme kõla ja kõik laulsid vigadeta. Tuukka Haapaniemi ülimadal bassline andis igale laulule kõvasti 'vunki' juurde. Enamikus lauludes laulsid sõnu naised, kuid igale solistile vastas üks laul ja üht laulu laulsid ka ainult mehed. Kõige vähem paistis silma Tuomas Ahola, kes oli solist vaid ühes loos ja veetis terve ülejäänud kontserdi Tuukka ja Jouni varjus. Jouni, muideks, sai pidevalt aplauside osaliseks, sest ta matkis imeliselt erinevaid pille. 

Lavaline liikumine oli kena ja andis laulude meeleolu edasi väga mõjuvalt. Kui imiteeriti pille, tegid esinejad käega liigutusi, nagu nad päriselt ka mängiksid. Eriti tasub välja tuua lugu "Black and Tan Fantasy", kus lauljad imiteerisid pillimängijaid, kes imiteerisid lauljaid. Tulemus oli väga lahe, korraga matkiti kolme-nelja erinevat puhkpilli, mis kõlasid kokku kenas harmoonias. Samuti imiteeriti muudes lauludes näiteks kitarre ja mingit 'viniseva' häälega Aasia pilli, mis on väga iseloomulik idamaisele muusikale, kuid mille nime ma hetkel välja ei suuda mõelda.

Lugusid oli seinast seina, vanadest poplauluddest nagu "With or Without You", Duke Ellingtoni Orkestri loo "Black and Tan Fantasy" ja nende enda loodud tantsumuusika (!) palani "Running Up That Hill". Samuti laulis solist Jouni Kannisto ühe laulu täielikult mandariini keeles!

Kontserdil esitati 13 laulu ja 1 lisalugu. Minu jaoks jäi kontsert lühikeseks ja ma oleks väga hea meelega kuulanud 'ühe täie' veel. Ka minu klassivennad jagavad sama arvamust. 

Club For Five vaieldamatult kõige intrigeerivam liige on Tuukka Haapaniemi, kelle bass on sõnuseletamatult madal. Kui ta võttis mõne madalama noodi, värises puuparkett jalge all.

Kõige parem osa kontserdist oli viimane laul, "You Are the Voice". See on ühtlasi ka nende uusima albumi nimi, mida ma kindlasti soetada soovin. Tegu oli juba niigi väga hea lauluga, kuid ka publikule anti võimalus kaasa laulda, mida me täielikult kasutasime. Samuti tasub välja tuua laulu "Brothers in Arms", mis lauljate sõnul muutis täielikult grupi suunda ja andis teed hoopis teistsugusele plaadile, kui alguses plaanis oli. Tuukka Haapaniemi sõnul on see üks ilusamaid laule üldse, ilusa meloodia ja sügava sõnumiga.

Publikule meeldis kontsert väga ja ka meie kaheksapealine poistegrupp oli kontserdiga väga rahul. Aplaus sundis esinejad lisalooks uuesti lavale ja kontserdilt lahkuti väga ülevas meeleolus. Noori oli üldiselt kontserdil vähe, aga ei leidunud ka põhilisi jazz-stereotüüpe. Jazzile mõeldes tuleb esimesena ette suitsune baar, kus liibuvates õhtukleitides preilnad mantlites noormeestega laudade taga istuvad. Siiski vastas enamus publikust tüüpilisele kontserdi-stereotüübile ehk üle keskea daamid, igal kolmandal ka mees kaasas.

[1]Club For Five biograafia. http://www.clubforfive.fi/site/#/en/fanclub/Bio. Mai 2010.

Käisin vaatamas kontserti nimega Club For Five, 30. aprillil 2010. Club For Five on Soomest pärit bänd, mis loodi aastal 2001. Bänd koodsneb viiest liikmest kelleks on: Maija Sariola - sopran, Susanna Hietala - alt, Jouni Kannisto - tenor, Tuomas Ahola - bariton ja Tuukka Haapaniemi - bass. Esimene plaat tuli neil välja aastal 2004 ning selle nimeks on 'Ensi-Ilta'. 'Ensi-Ilta' sai Soomes ainult mõne kuuga kulla staatuse. 2007 tuli välja plaat nimega 'Rekiretki'. Nende järgmine plaat nimega 'Uni' tuli välja aastal 2006. Sellel plaadil oli väga palju nende enda kirjutatud lugusid lisaks nendele, mis on aranžeeringud. Viimane plaat, mis Club For Five välja on andnud tuli välja aastal 2009, selle nimi on 'You Are The Voice'.

Club For Five on a cappella bänd, mis tähendab, et muusikat teevad inimesed, ainult et ilma pillideta.

Muusikapalad, mida kontserdil esitati ei olnud kõik ühest žanrist, vaid kokku segatud erinevatest - niinimetatult polkast rockini.

Kontserdi alguses luges Jouni Kannisto ette varem valmis kirjutatud eestikeelse teksti. Paljudele inimestele, kaasa arvatud minule, see meeldis, kuna oli tore kuulda eestikeelse aksendiga soomlasi. Kava oli väga huvitav ning ülesehituselt väga vaheldusrikas. Esinejate tase oli vägagi muljetavaldav, kuna need hääled, mida nad tegid olid väga puhtat ja perfektsuseni lihvitud. Laulu sõnad olid arusaadavad terve kontserdi vältel, nendest arusaamisega mingit probleemi ei esinenud. Kõige paremini tuli minu arvates välja lugu nimega 'Sweet Dreams'. See lugu oli kõige rohkem oma originaalile sarnane ning kitarrisoolo, mida Tuomas Ahola nii hästi häälega „mängis'' läks publikule väga hästi peale. Kontserdi üldine meeleolu oli soe, publik elas kaasa ning plaksutas. Vaatamata sellele, et istusin rõdul, kuulsin enda klassiõe naeru kuskilt alt saalist, kuna keegi esinejatest oli öelnud midagi naljakat. Kontserdi lõpus tõusid kõik püsti, kuna publik oli vaimustuses. Kui kontsert läbi, kuulsin paljusid inimesi rääkimas, et kontsert oli vaimustav, mida see ka oli. Läheksin sellisele kontserdile kindlasti ka veel paar korda, kui võimalus tekib. Kokkuvõtteks tahaksin veel öelda, et soovitaksin kõigile seda kontserti vaatama minna, kui Club For Five veel Eestisse tuleb. Ise tahaksin küll minna.

Jazzkaare kontsert toimus 28. aprillil Vene Kultuurikeskuses. Esinejaks oli ansambel The Ploctones, mille moodustasid kitarrist Anton Goudsmit, bassist Jeroen Vierdag, trummar Martijn Vink ja saksofonist Efraim Trujillo. Kontsert kestis tund aega.

Bänd on tegutsenud juba aastast 2004, kuid sel ajal Goudsmit, Trujillo, Vierdag & Vink nime all. Kuulsaks said nad nimega The Ploctones alles Live op het Dak Festivalil Amsterdami kontserdil. Kontserdipaladest väljastati plaat, mis sai kiirelt populaarseks. Eelmisel aastal tuli välja aga nende esimene stuudios valminud plaat nimega 050, mis sai paljudele kriitikutelt positiivseid arvustusi.

Kvarteti esitatud muusikapalad varieerusid erinevates stiilide vahel, nende lugudes võibkuulda mõjutusi ladina muusikast, punkist, popist, r&b-st ning muudest erinevatest stiilidest. Kokkuvõttes on Ploctones'i bänd jazz rocki, bluesi ja funki vahepealne.[1]

Mulle meeldiski väga see, et ei oldud kindla stiili piirides, vaid julgelt varieeruti ning oli kohe kuulda, et muusika inspiratsiooni oli ammutatud erinevatest stiilidest. Kontserdi kava oli üles ehitatud väga huvitavalt ja vaheldusrikkalt. Enamasti olid kordamööda aeglasemad ja kiiremad palad.

The Ploctones tundus olevat minule, kui jazzi võhikule, väga heal tasemel. Kohe kui hakati mängima vaikses saalis, mis oli ka neile kindlasti mitte väga tavapärane keskkond, kus esineda, oli kohe näha, et nad elasid muusikasse sisse. Anton Goudsmit nõksutas terve aja oma pead edasi-tagasi ja laulis pillidel mängitavaid meloodiaid kaasa, mis oli küll veidi häiriv, sest vahepeal laulis ta päris kõvasti. Saksofonist Efraim Trujillo liigutas oma saksofoni muusika saatel ja oli näha, et ta oli muusikasse sisse elanud. Samuti bassist Jeroen Vierdag tantsis basskitarriga samba-laadseid liigutusi. See kõik kokku andis positiivse laengu, sest nad ei seisnud paigal, vaid olid rahulikud ja lasid muusikal ennast juhtida.

Esitatu tundus olevat väga korrektne, kuid mõnikord oli saksofonist Trujillo näost aru saada, et ta polnud oma soologa rahul. Kui ta oleks aga tavalise näoga edasi mänginud, polekski ma aru saanud, et ta midagi valesti tegi. Minu jaoks kõige meeldejäävam pillimees oli aga trummar Martijn Vink, sest tema trummarioskused olid tõesti väga heal tasemel. Ta tegi trummiga hääli, mida ma poleks uskunudki, et trumm teha võib. Tal oli ka palju erinevaid trummipulki, millega oli võimalik teha sahisevat või teisi hääli, kuid see oli hämmastav, kuidas tema nendega mängis. 

Muusika kõla oli saalis väga hea, kuid meeleolu oli enamasti üsna vaikne. Ma arvan, et see oli tingitud kontserdi asupaigast, Vene Kultuurikeskusest. Õhkkond oleks olnud kindlasti palju parem kui kontsert oleks toimunud kusagil väiksemas kohas, näiteks baaris ning seismiskohtadega, sest siis oleks saanud ennast muusika rütmis kaasa liigutada. Samuti olid meeleolulõhkujad Anton Goudsmiti kommentaarid palade vahepeal, sest need rääkisid tema puberteedist ning sellega seotud kogemustest, mis minu meelest aga ei olnud sellisele kontserdile kohased.

Kõige rohkem meeldis mulle lugu, mis oli segatud rockiga ning rahuliku jazziga. See oli väga vaheldusrikas lugu ning jäi eredalt just meelde sellepärast, et rocki mõjutused tulid sisse sellises kohas, kus poleks neid oodanudki.

Ürituselt oli ka väga meeldejääv osa - nimelt andsid esinemisele väga palju juurde valgusemängud, mis täiustasid muusikat, muutes aeg-ajalt värve. Need oleks kui teadnud muusikat ning iseloomustanud seda parimate värvidega. Värvid muutusid nööritaolistes dekoratsioonides, mis tulid laest alla. Ma arvan, et need olid väga sobilikud antud ürituse jaoks.

Üldiselt kontsert õnnestus väga hästi ja ma arvan, et positiivse laengu said sealt kõik. Publik suhtus The Ploctones'i hästi ja aplodeeriti iga märkimisväärse soolo peale. Ma usun, et kui oleks kontsert mõnes teises kohas toimunud, oleks ka kaasasaadud emotsioon veelgi parem. Mulle meeldis aga see,  et lõpu poole hakkasid paljude jalad muusikataktis liikuma ja oli näha, et publik elas bändile kaasa.

Ma oleks tahtnud näha, et ka The Ploctones'i riietus oleks omavahel kokku lepitud, sest tegemist oli ikkagi väärika esinemispaigaga. Ma sooviksin The Ploctonesi tulevikus veel Jazzkaarel näha, kuid kindlasti erinevas esinemispaigas. Loodan ka, et nende muusika saab veel laiemalt maailmale tutvustatud. Olen õnnelik, et leidsin endale uue stiili ning seda esitava bändi, mida kuulata.

Kontserdi vältel näidati lava tagumise seina ekraanidel visuaalseid efekte vaheldumisi rõõmu, armastuse ja muusika mõistekirjeldustega. Viimase kohta kirjutati, et hea muusika korral liigutavad inimesed oma jalgu või käsi muusika rütmis, eriti hea muusika paneb mõlemat tegema. Rock Cafe'sse Jazztronikut kuulama kogunenud publik tegi terve õhtu mõlemat nii lava ees, kui rõdul. Kusjuures, rõõm ja armastus täitsid kogu õhu asjade ja inimeste vahel. See peegeldus eranditult rõõmsatelt nägudelt, kes ilmselt kogu õhu sisse olid hinganud. Laval täitis koha süntesaatorite taga Ryôta Nozaki, a.k.a. Jazztronik. Trummide taha istus energiline Masanori Amakura, trompeti võttis kätte Shigeru Terauchi. Bassist Ichiro Fujiya ladus omanäoliste groove'idega vundamendi. Pärast noodilehtede paika sättimist võis kontsert alata. Ilma sissejuhatuseta see ka juhtus.

Hetkel, mil Shigeru alustas sordiiniga trompetil meloodiat, võitis ta ka minu poolehoiu: see pill, just sordiiniga, on vastupandamatu. Tempokas avalugu tõmbas rahva käima. Pausi pidamata mängiti kolm või neli lugu. Kuulajatel lubati hinge tõmmata vaid soolode ajal. Ülejäänud pillid jäid tahaplaanile kui Ryôta esimesena selle kallale asus. Nüüd võis ära tunda Jazztroniku stiili, mis arvatavasti valdavale osale publikule on defineeritud tema tuntuima loo, Samurai, kaudu. Ta mängis alumisel Yamahal klassikalist klaverisaundi, ja tegi seda oi-oi kui maitsekalt. Professionaalsed vahepalad juhatasid sisse rikkalikud ning seejuures viimistletud kooskõlad. Märkan üllatavalt head akustikat. Pea 2 tundi kestnud kontserdil oli teisigi üllatusi. Otsustasin kontserdile minna võimalikult teadmatuna eesolevast, mistõttu lava tagant välja ilmunud veetlev Eliana vapustas positiivselt. Rahvast kaasa tõmmates skandeeris ta: ,,Jazztronik! Jazztronik! Jazztronik!''

Küsinud eesti keeles ,,kuidas te ennast tunnete?!'' oli publik tal peos. Bändi tutvustamisele järgnevad lood kõlasid koos Eliana vokaaliga, nii inglise kui ka, üllatus-üllatus, hispaania keeles. Helistikus mängleva lihtsusega orienteerudes tõestas ta ennast andeka lauljana ..vähemalt minu silmis. Tunnistan muidugi enda erapoolikust - eriti just naisvokaalid röövivad mult kriitikameele. Ainsad rahulolematud noodid, mis sõpradelt kuulsin, käisidki Eliana pihta. Ent kõikidest sõnadest ei olegi vaja aru saada, ja tema väikse, armsa kiiksuga idamaine olemine lisas pigem vürtsi kui tekitas kohmetust. Arvatavasti oleks tema puudumine rohkem nurinat tekitanud. Ilmselt mitte väga hästi inglise keelt rääkivate pillimeeste tekitatud vaakum sai ikkagi täidetud. Ka Eliana kasutas oma hääleaparaati jazzilikeks soolodeks. Kõik peale tema ja trummari lähtusid noodist. Et raamid olid nendega paika pandud, ei tähendanud see aga keeldu neist väljuda. Seetõttu arvan, et Jazztronikust teeb selle, mis ta on, just live'is esinemine. See tähendab - kammitsetud stuudioversioonid samadest lugudest poleks arvatavasti lihtsalt päris see õige. Lugude komponeerija Ryôta tõusis imestusest rõõmsa näoga mitmel korral püsti, et rahvaga samas rütmis kaasa plaksutada kui bändikaaslane ennast saalis tekkinud energiast improvisatsioonil kanda lasi. Klubis köetakse rahvas üles tummise, tihti labase hausibiidiga. Jazztronikul õnnestus publikut tantsutada maitsekust kaotamata.

Viimane lugu kuulutati välja ülekohtuselt vara. Eliana rahustas seejuures publikut, öeldes:,,Te rokite! We'll be back!'' Nii sillutas ta tee uuekooli jazz'i pärlile, Samurai, mida ilmselt keegi, kaasaarvatud nad ise, polnud varem sellises esituses kuulnud. Mitu biiti minutis kiiremini mängitud loost tehti ulmeline remix. Kui Ryôta alumine süntekas kõlas traditsioonilise klaverina, siis ülemisel süntekal nuppe keerates ja klahvidel klimberdades avanes täiesti sürreaalne helimaastik. Sellega pakkus ta elektroonilise muusika austajatele läbi kontserdi iseäralikke heliavastusi.

Loomulikult ei lastud Jazztronikut minema lisalugu mängimata. Tegelikult pidi neid lausa kolm tegema. Selle vastu polnud neil aga midagi, väsimatu Masanori pakkus rahvale veel trummisoologi. Lõpuks kummardati ja tänati sooja vastuvõtu eest, nagu ikka. Lahkusin Rock Café'st mõeldes, et leidsin saundi, mida olen mõnda aega otsinud. Ent leidsin ka selliseid helisid, mida ei osanud oodata

"Elas kord..." prantsuse ansambel L'Effet Vapeur, kes tuli Kumusse multifilmimuusikat tegema.

Nende muusika sulandus filmidesse nii loomulikult, et see muutus vaatemängu lahutamatuks osaks. Omamata eelteadmisi, missugune muusika Kumus nähtud filmides algselt oli, tundus kohapeal pakutud (improviseeritud?) muusika neis klippides iseenesestmõistetava ja vaat et ainuvõimalikuna.

Juba algustiitrite ajal puhuti täis kiletoru, et sellega krudistada ja seda õhust tühjendades filmis vajalikku nina nuuskamise häält teha. Järgmiseks võeti kasutusele bassklarnet ja koos rütmilise taustaga meenutas see otsekohe väga põhjanaabrite Rinneradiot. Siis kostusid sämplerist tšello-kõlalised helid, mis imiteerisid ekraanil käivituva masinavärgi tööd.

Edasi kippus aga publiku tähelepanu paratamatult filmi vaatamisele nihkuma. Elektroonilised kõlinad said samal ajal täiendust sopransaksofonilt ning märkamatult kasvas helitaust kooskõlas filmi süžeega algul rockiks ning seejärel meeletuks helitormiks.

Animafilmide vahel lõbustasid L'Effet Vapeur'i liikmed rahvast mitte ainult muusikute, vaid ka komödiantidena. Esimeses dramaatilises vahepalas osales kaagutav plastmassist kana, kellele kolm pillimeest plaanisid nähtavasti otsa peale teha, aga muutsid meelt, kui too kana "munes".

Kaamera pandi käima ja muusikud hakkasid ise filmi tegema; enamiku rollidest täitsid kõikvõimalikud üleskeeratavad mänguasjad, alates munadest ja tibudest kuni lendavate lehmade ja palle ninal kandvate hüljesteni. Kõrvalosi täitsid muusikud ise, kasutades näiteks metallkandikut gongina ja vahetades stseenist stseeni "osatäitjaid" ehk mänguasju.

Järgmise pausi filmide vahel täitsid karvased mängukoerad, kes "ulusid" tuntud meloodiat "Only you". Kui korraga häälitses rohkem kui üks koer, andis see esmalt tulemuseks veidralt nihestatud helipildi, seejärel aga juba kakofoonia. "Dresseerimata" mängukoerad koguti kokku ja vaigistati, kuid ootamatult sitsis ühes teistega ka üks inimnäoline "kutsu" Alfred Spirli, trummipulk hambus. Teolt tabatuna näis too piinlikkust tundvat ja asus kohe taas asjalikult kahel jalal tegutsema, nagu poleks midagi juhtunud.

Filmiprogramm jätkus. Üle ekraani kappasid nüüd ratsaväed ja mõõgad tärisesid, sõda laastas metsad ja aasad, kuni keset tühermaad jäi püsti üksik puu, mis vaenlase löökide all ei murdunud. Süngevõitu süžeega, kuid lootusrikka lõpuga filmi jätkuks jäi lavale tiirutama üksik ratsamees, kes alles tüki aja pärast märkas, et tal hobust polegi ning kabjaplaginat teevad hoopis tema käes olevas topsis loksuvad asjad... Häbenedes poetas don Quijote oma varustuse käest, kuid ega's õhtu veel sellega lõppenud: filmid ja muusika kestsid edasi.

"Ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad siiamaani õnnelikult"

13. märtsil kell 13.00 Kumu auditooriumis L'Effet Vapeur

koosseisus:

Xavier Garcia - sämplerid, helimanipulatsioonid
Jean-Paul Autin - saksofon, bassklarnet
Alfred Spirli - trummid, mänguasjad, esemed

Proloog vms.

....ja taas kostub mu kõrvu nukraid lauluviise Läänemere kallastelt, okey - kõrvaklappidest tegelikult, aga see ei oma erilist tähtsust ning "nukrad lauluviisid" on täpselt see sõnapaar, mis klappidest kostva muusika kohta udupeenelt kohatu ja täpipealt ebasobiv on.
Lahkamislaual vedelev ja osakoosseisuliselt vaskseid torusid otsapidi suus hoidev kamp pärineb siis seekord Rootsist - STOP! - see asjaolu ei vähenda põrmugi käimasoleva albumi väärtust, ehk siis velkomme The Liptones ja noodivahtu pritsib nende 2006 aasta albumilt "in English"

Mes'asi si's täpsemalt?

... võis ehk tahtmatult endamisi mõelda mõnigi, kes 6. novembril No99 Jazziklubi külastas. ("Jälle" seepärast, et kevadisel Jazzkaarel käis neid üksjagu: "Andy Emleri Megaoctet" jättis küllap paljudele kustumatu mulje.)<?xml:namespace prefix = o />

Seekordsete "hullude" prantslaste kuulsus liigub ilmselt neist endist eespool, sest juba pool tundi enne kontserdi algust on mitmed kuulajad end trepile istuma sättinud ning siinkirjutajal õnnestub üksnes tänu õnnelikule juhusele kusagilt eesriide tagant veel viimane vaba tool leida ja see endale rabada. Tõele au andes on kontsert igati taolist kuulamiskoha pärast võitlemist väärt.

Vincent Courtois Quarteti liikmed alustavad ühelt noodilt, kuigi ma ei märka, et keegi oleks laulja Jeanne Added'ile hääle ette andnud. Kohe jääb kõrva lauljatari kaunis, avatud tämbri ja ilusa vibraatoga hääl, mis algul sisenduslikult ühtainsat nooti kordab, seejärel aga nagu põrgatades hoogu võtab ning järjest kõrgemale lendab, ikka samale noodile nagu hüppelauale tagasi tulles.

Muusika koosneb puhangulistest fraasidest; vahele lõikuvad repliigid baarileti äärest, mis ei tundu aga häirivad, vaid pigem sobivad ja No99 Jazziklubile omased. Kohe kontserdi algul võtab kõlapildist lõviosa enda alla tromboon, mis Yves Roberti käes vabalt muusikasse sisse ja sealt välja "jalutab", ägedalt rütmipillerkaarilt lüürilisele meloodilisusele üle läheb ja vastupidi.

Vincent Courtois tšellol sekkub alles tükk aega hiljem, tagasihoidlikult. Kui tšello lõpuks jõulisemalt sõna võtab, teeb see algul suure kajaga rock-kitarri häält. Seejärel näpib Courtois veel veidi efektinuppe ja võlub tšellost välja elektriviiuli tämbri. Peagi aga mõtleb ta ümber ja mängib sundimatult a la Jimi Hendrix ehtsa pläriseva elektrikitarri tämbriga.

Oktoobri alguses toimus Pärimusmuusika Lõikuspidu, mis on siis nii öelda suvise folkfestivali tubane sügisvariant. Mu eredad emotsioonid on nüüdseks juba veidi maha jahtunud, kuid tahan sihikindlalt ikka oma elamused kirja panna. Pärimusmuusika Aidas kohtuvad nii selgelt hubane kodutunne ja uhke elegants, nii tunned, et oled kõrgkultuuri nautimas mõnusas atmosfääris.

Avakontsert oli noore šotlanna Kate Youngi oma, tema kaunis hääl jäi folgi avamistseremooniast hästi meelde, kuid samuti ta on mu lemmiku - Ethno in Transiti, selle folgi üllataja - koosluse liige. Keerukas aktsent, kaunilt huvitav hääl, viiul ja klaver ja milline kõla ta lauludel, tekitas tahtmise otsejoones Ühendkuningriiki lennata; juua kellaviieteed, süüa tapvaid küpsiseid ja proovida hirmuäratavat kollast marmelaadi. Nendest ta lihtsad laulud näiteks kõnelesidki. Viimane lõbusalt surmast kõnelev oli veel eriti vahva! http://www.myspace.com/kateyoungmusic

Peale pisikest teetassi pausi suundusin Tiit Kikase kontserdile, teadmata mida oodata, rääkisin veel kaaslastele, et no ta on küll hea viiuldaja, aga ei tea, mis see elektro värk seal juures käib, äkki on mingi kahtlane asi. Kuid sõin oma sõnu mõnuga, kui üldse märkasin oma ahhetuses lahti vajunud suud kontserdi ajal liigutada. Poolteist tunnine kontsert õieti vaid paari looga läks imekiirelt, üks lugu lihtsalt kestis läbi erinevate varjundite ja variantide üpris pikalt. Ta kasutas laval siis kõikvõimalikke elektroonilisi imesid, mis panid ta viiuli kõlama kui elektrikitarri või mis iganes keelpillilise. Huvitavaid instrumente oli laval teisigi, kasutades modernset võtet, et mängides muusikalõigu ära ja pannes selle siis järjepidevalt mängima, ise juba uue pilliga sama muusikat peale mängides. Nii nagu neil ühe-mehe-ansamblitel see asi käib, kuid Kikasel oli veel abiks klahvpillimängija ja vägev trummar ning naine arvutiekraani taga, kes pani suurele ekraanile elama muusika taktis kaunid koduloolised pildid. See kõik lõi vaataja ette fantastilise maailma ühe andeka mehe esituses, lõppu lisas vägevust veel täpselt muusikasse mängitav lasershow. Polnud säärast elamust ammu saanud, trumpab üle ka kõik viimasel ajal nähtud teatrietendused. Kahju oli ka sellest, et väikese arvuline publik oli kole kade korralikku aplausi edastama, ma siis üritasin teiste eest käsi kokku lüüa nii, et ikka kajaks!

Olin eelnevalt üht-teist selle kontserdi kohta lugenud. "Šamaanilik, power, proge, kultus..." Tekkis õige suur tahe järele proovida. Pealegi pole ma sellist live-elektroonikaga lõõtsa nagu Kimmo Pohjonenil veel kuulnud ega näinud, vaatamata sellele, et olen juba ligi 10 aastat seda pilli õppinud. Nojah, olen ju klassik... peaaegu. Ilmtingimata ootasin midagi värskendavat ja inspireerivat. Värskendavat sellepärast, et viimane rokk-kontsert, millel käisin, oli Apocalyptica. See oli nii ammu! Inspireerivat sellepärast, et tegu on tuntud ja kogenud muusikutega, kes annavad eeskuju ja motivatsiooni.

Soojendusbändi "Edasi" otsustasin pikalt mitte kuulata ja olla pigem kompositsioonitunnis, seal oli nagunii põnevam. Märg ja kõle ja külm ja libe oli ka. Tõsi küll, ligi veerand tundi jõudsin seda bändi kuulata... ei taha kedagi solvata, aga siinkohal ma ei raatsi isegi peensustesse minna, sest see oli kuidagi allpool minu kõrki ja klassikalist arvestust.

Esimene mulje KTU'd nähes oli "Pedaalid!!!", iseäranis akordionil. Teiseks muljeks oli Kimmo Pohjoneni hari ja Trey Gunni kilt. Kolmandaks muljeks oli trummari avastamine trummikomplekti tagant.

Muusikast endast rääkides alustaksin Kimmo Pohjonenist ja tema legendaarsest pillist. Esmapilgul võib akordionimängija sellise kohta öelda: "Mida selles erilist on? Roland FR-7 on ju ammu välja mõeldud!" Selgituseks niipalju, et Roland FR-7 on MIDI-akordion, mis meenutab oma olemuselt süntesaatorit-mänguasja, millega saab mängida Bachi tokaatat ja fuugat d-moll klaveri, oreli, pikkoloflöödi, püssi või isegi linnu häälega, professionaalsel muusikul pole sellega suurt midagi peale hakata. Kimmo Pohjonenil oli kogu pilli olemus isegi sarnasem akordionile kui sellisele, sest põhjaks oli siiski naturaalne akordioni heli, mida sai live-elektroonikaga muuta, Rolandi aluseks on aga hoopis arvuti poolt genereeritud heli.

Kõige rohkem imestama pani aga see, et ma ei osanud Kimmo Pohjoneni pillimängutaset kuidagimoodi hinnata, kui lootusetult ma ka ei pingutaks. Tavaliselt suudan, stiilist ja tehnikast lähtudes, öelda midagi akordionistide kohta: näiteks keegi forseerib üle, ei pea rütmi, või on kellelgi üllatavalt osav vasak käsi. See aga, mida tol õhtul kuulsin, oli väljaspool kõiki mu väljakujunenud arusaamu. Kursavend teadis rääkida nii palju, et Kimmo Pohjonen on lõpetanud Sibeliuse akadeemia klassikalise akordioni erialal, kuhu on üliraske sisse saada, kuna tegemist on ühe mainekaima akordionikooliga maailmas, ning seejärel hüljanud kõiki klassikalise muusika põhimõtteid, et luua täiesti omanäolise musitseerimise viisi.

Neil päevil, kui Tallinnas I jazzifestivali korraldati, olid tänased eesti jazzikorüfeed alles sündimata. Selleks ajaks, kui jazzifestivalide traditsioon 1960-ndate lõpus katkes, olid neist saanud muusikakooli õpilased.

Ühel oktoobrikuu pühapäeval tegid Lembit Saarsalu, Olav Ehala ja Toivo Unt tagasivaate neile kaugetele aegadele, kui tollaste noorte jazziarmastus alguse sai. Ammuseid aegu aitas elustada lauljatar Mare Väljataga, mõistatamist ja äratundmisrõõmu pakkusid aastakümnete tagust Tallinna linnapilti kujutavad fotod ning videokatked kunagiselt, arvatavasti 1960-ndate lõpus toimunud jazzikontserdilt. Salong "Tallinn, 1960" oli avatud.

Kava avanumbrina hakkas kõlama Uno Naissoo pala "Neil päevil polnud algust" instrumentaaltriolt. Seejärel tervitas kuulajaid Mare Väljataga Arne Oidi lauluga "On õhtu käes". Järgnevad Naissoo laulud maalisid sügisesi pilte, mis kord lohutamatult kurvameelsed kooskõlas koltuva loodusega ("Sügisromanss"), teisalt aga reipad ja lustlikud ("Must mees").

Meenutati, et 1960-ndatel jõudsid Eestisse nii biitrütmid kui bossanoova. Päris õnnestunud bossanoova-katsetusi tegid ka eesti heliloojad, millest ühe teenimatult unustusse vajunud näitena esitati Tiit Lehto "Ära koo mu käpikuisse päikest".

1965. aastal alustas oma heliloomingu katsetusi Olav Ehala, kes toona oli muusikakooli I kursuse õpilane. Tema esimene heliteos kanti instrumentaalsel kujul ette ka "Salongi" publikule. Ehala ise tegeles tollal oma sõnutsi peamiselt "rokiga ja barokiga", kuid jazziarmastus hakkas lõpuks tallegi külge tänu Lembit Saarsalule, kellega Ehala samal aastal tuttavaks sai, ja kes, olles juba siis suur jazzihuviline, "surus oma maitset peale" ka vastsele tuttavale. Saarsalu omakorda mängis sel ajal oma esimesed soolod, käies asendusmängijana esinemas Kaubamaja IV korrusel asunud restoranis "Kevad" ning sai vanematelt pillimeestelt kiita, et "poisil on hea fraasitunnetus, las tuleb teinekordki".

Nõukogude ajal oli jazzmuusika siiski luksus, seda meenutati ka "Salongi" kuulajatele, kui kõlama hakkas "Meil laulud aitavad elada, võita". Mare Väljataga juhtis publiku tähelepanu sellele, et nõukogude ajal see tegelikult nii oligi: rasketel aegadel aitasid laulud inimestel elada ja õigupoolest aitasid laulud hiljem ka võita - laulva revolutsiooni ajal.

Enne seda oli muusika mõeldud eelkõige tantsimiseks. 1960-ndatel levisid Eestisse mitmed teisedki rütmid lisaks bossanoovale. Üks eesrindlikumaid uute rütmide katsetajaid oli Gennadi Podelski, tema sulest pärinevad nii esimene eestikeelne šeik kui lipsi. Neid unustuse hõlma vajunud tantse seekord uuesti meelde tuletama ei hakatud, küll aga kutsuti Salongi publikut kaasa tantsima üht Gennadi Podelski kirjutatud jenkat.

Veel meenutati Eurovisiooni võidulaule 1963. ja 1965. aastast ning tervet Nõukogude Liitu tabanud Marino Marini kultust, millest ei jäänud puutumata ka Eesti. Kui kuulus itaallane (keda muide Itaalias vaevu teatakse) Estonia kontserdisaalis esines, joosti tema peale lausa tormi. Mariniks kehastus sedapuhku Toivo Unt, kelles peituvaid suurepäraseid laulja-andeid publik marulise aplausiga tervitas.

Ühe teise märksa kuulsama mehe saabumisest raudse eesriide taha räägiti toona juba paar kuud varem, väitis Lembit Saarsalu. See oli saksofonist Charles Lloyd, kes esines Tallinnas (paraku tol korral viimaseks jäänud) rahvusvahelisel jazzifestivalil 1967. aastal. Koolipoisid teadsid temast eelnevalt küll ainult nime, seda suurem oli aga nende vaimustus, kui seda fantastilist muusikut oma kõrvaga kuulata said. Nagu selgus, leidus isegi Salongi publiku hulgas üks inimene, kes oli tol festivalil käinud.

Ülemaailmne biitmuusika võidukäik 1960-ndatel ei jätnud puutumata ka Eestit. Salongis mängiti sel puhul üks instrumentaalpala Biitlite loomingust, et jätkata juba kodumaiste tippheliloojate lauludega. Arne Oidi „Kevadine lugu" pani kõik lustlikult vilet lööma, et seejärel anda maad mõtisklusteks Valter Ojakääru vähetuntud laulu „Ööviiul" saatel. Jätkati Ojakääru populaarse meloodiaga „Oma laulu ei leia ma üles", enne seda aga sai sõna üllatuskülaline, kes andis üle kingituse Salongi kujuteldava toimumise kuupäevale (25. oktoober 1960) kõige lähemal sündinud inimesele.

Põnevat ajas tagasi rändamise kogemust pakkunud „Salong: Tallinn, 1960" esinejad plaksutati tagasi ning õhtut jäi lõpetama Uno Naissoo laul „Õnne algus" sõnadega, mis nagu püüdnuks just äsjaseid taaselustatud mälestusi hajumast säästa: „Sule silmad, kuula vaikust, peida, peida oma pilk. Muidu kardan, et sa haihtud, nagu päikses kastetilk..."

25. oktoobril kell 19 Tallinna Mustpeade majas „Salong: Tallinn, 1960" 

Koosseis:

Mare Väljataga - laul

Lembit Saarsalu - saksofonid

Olav Ehala - klaver

Toivo Unt - kontrabass, laul

8. oktoobril kell 10 õhtul astun Tartus asuvasse klubisse Plink Plonk ja leian oma ehmatuseks eest inimtühja askeetliku ruumi. Aega parajaks tehes võtan märksa õdusamast punase sisustusega kõrvalruumist kohvi ja kooki ning ootan, kuni rahvast lisandub ja pidu pihta hakkab.

Kell 23.10 kostab kõrvalsaalist lõpuks tasane trummimüdin ja inimesed lahkuvad õdusate tugitoolide embusest. Esimene lugu kõlab klubijazzi lubavalt, kuid publiku jalg veel ei tatsu, vaatamata sellele, et hõredalt sisustatud ruum on tantsimiseks otsekui loodud. Seistakse äraootavalt püsti, sest istumiskohta ju polegi.

Pala lõppedes tervitab Toomas Rull kuulajaid ja ütleb esimese loo pealkirja olevat „Teadaanne". Sama palaga algas ka tänavu kevadel ilmunud plaat, mille tutvustamiseks käidi Tom-Tomm Kvintetiga kontserte andmas üle kogu Eesti. Uuel kontserdiringil on aga esinemiskoosseis pisut muutunud: kahe klahvpilli asemel kõlavad nüüd klahvpill ja kitarr ning laval asendab Jürmo Eesperet Marek Talts. Algul mõistatan tükk aega, miks teda kuulda pole, aga siis taipan, et kitarr ja saksofon mängivad unisoonis, kitarr on plaadil Eespere mängitud klahvpillipartiid täpselt üle võtnud ja jääb kõlapildis rohkem esiplaanile tõstetud saksofoni varju.

Plaadimaterjalile truuks jäädes on kontserdil isegi lugude järjestus sama, mis CD-l, kuid kuna kitarrist ikkagi klahvpilli teha ei saa, siis kõlas on erinevused kindlasti olemas. Võibolla on kitarri lisandumisest tingitud ka kõlapildi suhteline lähenemine Mahavoki loomingule, mis teatavasti samuti on fusioni-lembene. Lisaks fusionile ja kohatistele klubijazzi mõjudele on Tom-Tomm Kvinteti muusikas tunda ka latin jazzi hõngu. Eriti kostab see kõrvu Raun Juurikase ladinaameerika-pärasest klahvpillikäsitlusest.

Korraga toimub muusikas palju. Kui jagada bändi kõlapilt kolmeks kihiks rütmi-, akordi- ja soolopillide kaupa, siis juhtub kõigis neis kihtides kogu aeg midagi, rütmifiguurid on tihti igas kihis erinevad, rääkimata mõnigi kord siksakiliselt vastassuundades liikuvatest meloodiajoonistest. Kõike seda jälgida on ääretult põnev, kuid samas parajat intellektuaalset pingutustki nõudev ning see selgitab ehk, miks igati tantsusobilikus kohas pealtnäha täiesti tantsusobiliku muusika järgi siiski keegi tantsima ei hakka. Keerukusele vaatamata pole Toomas Rulli muusika kuivalt tehniline, esitajad mängivad seda hea fiilinguga, küllap on nad helilooja ja ansamblijuhiga ühel lainel.

Pühapäeva päeval tutvustas Julgi Stalte muusika kaudu publikule liivi rahvariide-seeliku värve. Neil toonidel olid kohati universaalsed, kohati aga hoopis üllatavad tähendused. Näiteks punane tähendab lisaks sõjale ja verele ka priiust; oranž on ohu ja reetmise värv, aga ka loits. Must märgib põhja, kavalust ja isegi initsiatsiooni ning sinine romantikat. Eriti ootamatu sisuga on roosa, mis lääne inimesel pigem beebiriiete või blondide pikaküüneliste tibidega seostub, liivlastel aga tähendavat hoopis armastust ja kirglikkust ning liivlased pidavat seda väga palju kasutama.

Eestimaal on arvatavasti veel palju inimesi, kes pole Bullfrog Brownist midagi kuulnud. Nimi võib ehk tuttav ette tulla, kuid millega tegemist, seda teavad kardetavasti vähesed. Kes pole seda juba varem teinud, sel on nüüd küll põhjust Bullfrog Browni nimi meelde jätta, sest bändi kuulsus raja taga on üha aukartustäratavamaid mõõtmeid omandamas.

Ansambli arengulugu on tegelikult olnud küllalt pikk. Käsmus Viru Folgi pressikeskuses ajakirjanikega kohtudes räägib kitarrist ja helilooja Andres Roots, et tema bluusiarmastuse eelduseks olid isa plaadikogu ja Soome raadiojaamad, kuid "klõps käis", kui Pärnu Fiestal esines John Hammond. Suurima mõjutajana nimetab Andres aga Bob Dylanit, kelle esinemise nägemine 1994. a. Woodstocki juubelifestivalil Soome televisiooni kaudu põrutas noore pillimehe maailma nii, et tema arusaam muusika tegemisest polnud pärast seda enam endine. Dylani eeskuju on Bullfrog Browni laulusõnade kirjutamisel siiani tunda, lisaks põimitakse tekstidesse palju viiteid igasugu ameerika rahvalauludele, bluusilugudele ja filmidele. Muusikaliselt viljeldakse oma lugusid, mis põhinevad sõjaeelsel Mississippi deltabluusil, Eesti kontekstis on bändi loomingut nimetatud ka Emajõe deltabluusiks.

"Öö on öö's" oli asju ja inimesi, tuttavaid ja vähemtuttavaid, tuntud ja tundmatuid. Heikki Kallet olin näinud esinemas tänavusel Prima Vista kirjandusfestivalil, kus ta Asko Künnapi luulelugemise taustaks kitarri mängis. Aga et ma tema laule tegelikult juba ammu kuulnud olen, see tuli mulle üllatusena - oh seda kultuuritarbija pealiskaudsust! Et kui kõlab Jäääär või Jääboiler, siis ei pruugi sa kuulda mitte ainult Jaan Söödi ja Inboili alias Andrus Rootsmäe laule, vaid ka näiteks Heikki Kalle omi (rääkimata Jääääre viimasest plaadist, kus heliloojaid on juba hulga rohkem). Pealekauba on ju veel ansambel Külm Mai, kus Heikki Kalle küll kardetavasti samuti temast kuulsama Inboili varju jääma kipub.

SEE päev oli siis nüüd käes, SEE tund oli nüüd siis tulnud. Viru Folgi esimese päeva õhtul pidin ma lõpuks ometi näha ja kuulda saama oma aastatetagust lemmikut. Ootasin hinge kinni pidades, kas muude vanade lugude seas on üles soojendatud ka kunagi mulle nii kustumatu mulje jätnud "Tule tagasi, helmemänd", aga ei.

Ja üleüldse... kuidagi kippus kogu see kontserdielamus minust veidi mööda minema. Oli see siis teada-tuntud "vanasti oli rohi rohelisem"-sündroom või mis, aga see muusika, mida tegi tänane Pantokraator, polnud nagu päris see, polnud minu maitse. Oli veidi nagu liiga lahja, liiga sündine ja liiga vähe "traadine", ning lauludki liiga leebed-malbed.

Nautse Mihkli talu esimesel festivaliõhtul ehk 26. juuni õhtul võtab Trio X-lt teatepulga üle Arcticum. Kohe kontserdi algul teatavad nad, et nende koosseisu on täna hommikul lisandunud uus liige - Eduard Akulin. Küllap jazzisõpradele on see ammu teada fakt, kuid nüüd võivad kuulajad taas kord veenduda, et Akulin suudab end sulatada mistahes (head) muusikat mängivasse koosseisu kadestamisväärse kerguse ja meisterlikkusega. Juba esimeses palas pakub tema tromboonisoolo koos talviseid maastikke kujutava taustavideoga hingematvalt ilusaid audiovisuaalseid elamusi. Järgmises loos kõlab sama tromboon lausa trompetlikult ning jätkub seejärel efektiploki abiga juba sündisoundina.

Tervikuna jääb Arcticumist mulje, millele nimigi viitab: karge ja õhuline, põhjamaine ja samas kerge muusika, kus maitsekad soolod toetuvad kõnekatele pausidele. Kaunite improvisatsioonidega jäid lisaks Akulinile kõrva veel Sven Reitel kitarril ja basskitarrist, kelle nime mul ei õnnestunud paraku tutvustamise hetkel kuulda. Tema bassisoolo koosnes ühes palas tervenisti ainult flažolettidest ja lõi mulje kusagil kõrgmäestiku õhus kuuldavale toomise hetkel külmuvate helide mustritest. 

Järgmise ansambli nimi "IsWhat?!" kõlab neile, kes sellest kollektiivist midagi ei tea, ehk küsimusena. Aga neile, kes tänavusel Jazzkaarel Napoleon Maddoxit kuulsid ja nägid, mõjub too nimi kindlasti hüüatusena: see vahva beatbox'i-mees on jälle siin, ning seekord mitte üksi, vaid koos oma kvartetiga!

Festival Juu Jääb kestis tänavu kokku 5 päeva ning lisaks Muhus toimuvatele kontsertidele ulatus südasuvine muusikapidu ka naabersaartele Vormsile ja Saaremaale. Siinkirjutajal õnnestus osa saada küll ainult kahe päeva festivalimelust Nautse küla Mihkli talu õuel, kuid sealt saadud kirevad muljed püsivad meeles veel kaua.

Niisiis ühel palaval päeval astun Muhumaal Nautse peatuses bussist maha ja hakkan mööda külateed kõndima. Festivalipaigale lähenemisest annab märku heli, mida kindlasti ei tee jaanalinnud, kuigi möödun parajasti Nautse jaanalinnukasvatusest. See "häälitsev lind" on hoopis saksofon, mida hoiab käes Lembit Saarsalu. Kuna kontserdini on veel aega, siis jõuan ära kuulda ka soundcheck'i.

Baltic Jazz Trio koosneb Eesti, Läti ja Leedu nimekatest muusikutest, kes üksteist juba ammu tunnevad, kuid võrreldes nende aukartustäratava kogemustepagasiga on trio ise väga uus koosseis: asutatud 2008. a. sügisel ja esinenud vaid mõne kontserdiga.

Palusin bassist Toivo Undil rääkida lähemalt trio sünnist ja senisest tegevusest.

Maria Faust kirjeldab oma muusikat rongina, mis sööstab tundmatusse. Kui nii, siis pole kahtlust, millist ametit Maria ise selles rongis peab: loomulikult on ta vedurijuht, samal ajal, kui pillimehed palehigis sütt ahju kühveldavad. Naljaga pooleks võiks teda nimetada isegi moodsaks orjapidajaks, sest ansamblikaaslastelt silmaga nähtavaid füüsilisi pingutusi nõudvate pillipartiide kõrval jäävad Maria enda sooritused väliselt mõõdukateks ning iga järjekordse energiamahuka pala lõppemisele reageerib ta üksnes naeratusega.

Kui naljad kõrvale jätta, siis tuleb muusikutele au anda - füüsiliselt niivõrd nõudlike teoste esitamine kontserdil järjest on omamoodi vägitükk, mille sooritamisega vaevalt keegi nõustuks, kui see muusika talle endale ei meeldiks.

Kontserdi algus on petlikult tasane: bassist Adam Pultz Melbye alustab üksi, veidi aja pärast tuleb lavale ka Maria Faust ning demonstreerib oma altsaksofonil ilusat mahlakat tooni. Hiljem lisanduvad teisedki pillid ning pala omandab puhangulistest improvisatsioonidest kantud free-jazziliku ilme. Seda siiski mitte kauaks, sest rütmipulss pannakse käima ja lugu jätkub rockiliku energiaga. See on aga alles algus. Järgmise teose märksõnadeks võiksid olla "matuseorkester" ja "puujalaga valss". Maria Fausti sõnul on kaks esimest lugu pärit uuest projektist, kus jalgratastele ja orkestrile kirjutatud muusika on inspireeritud inimese pulsist, hingamisest ja füüsilisest pingutusest.

Veel enne aastavahetuse aupauke on eesti publik kuulda saanud harvaesinevat vokaalset tulevärki. Solistidele lisaks on meie detsembrikuist muusikamaastikku üheainsa nädala jooksul rikastanud selgelt omanäolised ja rahvusvahelise mainega vokaalansamblid Rajaton, Manhattan Transfer ning lõpuks Berlin Voices.

Kui Manhattan Transferi kuulsus ja hitid ei vaja jazzisõbrale tutvustamist ning Rajatoni repertuaar moodustub suures osas ansambli liikmete endi loomingust, siis vokaalgrupi Berlin Voices puhul on märksa raskem selgust saada, milles nende tugevus ja ainulaadsus täpselt seisneb.

Soome vokaalansambli Rajaton liikmeid ühendab sügav huvi muusika vastu. Valinud oma instrumendiks inimhääle, tegelevad nad kõigi muusikastiilidega, eelistamata klassikat popile või jazzi folgile.

Inimhääle kohta on sageli öeldud, et see on kõige piiramatum instrument. Küllap selle järgi on oma nime võtnud ka Rajaton (eesti k. 'piiritu'). Osalt on see õige, inimhäält ei piira tempereeritud häälestus (nagu klaveril), samuti on inimhääle tämbrilise varieerimise võimalused suuremad kui paljudel instrumentidel.

Üks pill, millele inimene vähemalt hääleulatuselt ja võimsuselt kindlasti alla jääb, on orel. Rajaton suudab orelile aga märkimisväärselt konkurentsi pakkuda. Tõepoolest, Rajatoni kõla oreli lummusega võrrelda pole sugugi kohatu. Eilsel Kaarli kiriku kontserdil hakkas esmalt kõrva, kui võimas sügava tämbriga bass neil on. Jussi Chydenius on ansambli tugisammas mitmes tähenduses: ta on ansambli asutaja ja üks heliloojaid ning loob bassina kogu kõlapildile kindla aluse.

Oreliga on Rajatonil ühist veel niipalju, et nende laulu kuulates jääb sageli mulje, nagu tooks kõik need helid kuuldavale üksainus heli tekitav instrument, raske on kontserdil jälgida, kes missugust osa laulab. Selles mõttes õigustavad nad oma nime täielikult - piirid erinevate häälte vahel ansambli koosseisus on hägusad ja ühtesulavad.

Võtke 4/4 häid hääli ja sama palju lavasarmi, lisaks peotäis huvitavaid ideid muusikalisteks seadeteks, 2/4 nahka ja 2/4 lateksit.

4/4 taktimõõdu võite ka võtta. Segage, raputage. Elamus on valmis tarbimiseks!

Umbes nii võiks kõlada sissejuhatus Soome a capella ansambli Fork esinemisele. "Selle vokaalansambli edasiviivaks muusikaliseks ideeks on teha kõike teisiti kui peab ja a cappella on bändi jaoks vaid üks vahend pop- ja rockpalade esituseks.

Originaalsus ei piirdu samas ainult muusikavalikuga. Tavaettekujutuses on a cappella ansambel nagu väike koor, mis annab kontserti. Fork on aga rockbänd solistidest ja üheskoos antakse energiline, särav ja humoorikas etteaste," iseloomustab kontserdi tutvustus Forki.

Eestikeelse jazzmuusika seis on hea ja üha paremaks läheb, võib Ajavarese loomingut kuulnuna kindlalt väita. Napi kahe aasta jooksul on bänd jõudnud kirjutada sületäie häid lugusid, salvestada väga hea plaadi ning mitmel pool, ka välismaal, edukalt esineda.

Von Krahli kontserdil võis veenduda, et neil on lisaks õnnestunud vahetada üks laulusolist (Marvi Vallaste) teise sama hea (Liina Saare) vastu - juba see on eesti jazzi hetkeseisu suhtes julgustav fakt. Oleme ju eesti jazzinstrumentalistide üle juba aastaid võinud uhkust tunda, kuid häid jazzilauljaid on alles viimastel aastatel lisanduma hakanud. Ajavarese "uus hääl" Liina Saar on kogu repertuaari ilmselt üsna lühikese aja jooksul omandama pidanud, kuid on sellega suurepäraselt hakkama saanud ning lõi kontserdil improvisatsioonides julgelt kaasa.

Siim Aimla ansamblist rääkimata.

Jazzkaare suvelõpukontserdil Kadrioru lossi lilleaias saatis soliste Siim Aimla ansambel. Eelreklaam jättis võimaluse oletada, et tegemist on põneva koostööprojektiga kahe laulja ja Siim Aimla ansambli vahel, kuid nii see kahjuks siiski polnud, kumbki solist esitas eraldi kava, ühendades jõud vaid lõpunumbriks.

Kontserdi algul esitas Liisi Koikson valiku Joni Mitchelli lauludest. Teadsin eelinfo põhjal, et Mitchell kuulub Koiksoni lemmikute hulka, kuid polnud teda kunagi neid laule esitamas kuulnud. Seega ootasin huviga tema tõlgendust. Paraku ei lisanud ta lauludele ise omalt poolt midagi juurde, pigem oli ta neilt lihtsalt eemaldanud selle kihi, mille Joni Mitchell neile oma esitusega andnud oli, ja meloodiad jõudsid seetõttu publikuni niiöelda kogu oma alastuses - Koikson oli otsustanud laule oma isikupärase interpretatsiooni rüüsse mitte riietada.

Torsten Goods esitas osaliselt samu lugusid, mida ta tänavusel Jazzkaarel laulnud oli. Kuigi Estonian Dream Bigbandi asemel oli nüüd saatjaks Siim Aimla ansambel, oli esitus ikka samavõrd nauditav. Nagu jazzi puhul tavaks, väljusid kõik muusikud kordamööda saatvast rollist ja improviseerisid solistidena, rõõmustades kõrva nii mõnegi ülipikkadest soolodest koosneva duelliga Torsten Goodsi ja Siim Aimla või mõne teise bändiliikme vahel.

Pühapäeval pärast seda, kui geoloog Kalle Suuroja oli huvilistele hommikukohvi kõrvale kõiksugu sorti kividest rääkinud, laulis viimasedki unimütsid maast lahti Chalice, kes ise tunnistas, et ta pole kunagi nii vara esinenud (kell 1 päeval).

Laulu "Minu inimesed" autorina on Chalice omandanud ikooni staatuse ja teda võiks pidada üheks nn. märkamisaja olulisemaks tegijaks. Ta jätab muheda mulje ja enamasti on tema laulud niisama toredad kui ta ise, või vastupidi.

Viru Folk oli koduks väga erinevatele muusikastiilidele. Tundub, et folk on tänapäeval veninud sama laiaks ja peaaegu kõikehõlmavaks mõisteks nagu näiteks jazz.

Viru Folgi teisest päevast noppisingi enda jaoks ühe jazzimaigulise elamuse. Kitarriduo Indrek Kruusimaa - Peep Ojaveski seltsis rändas kuulaja mõtteis bossanoova rütmis laisalt lainetava kauge ookeanini ja tagasi, et nobedate näppude alt kostva flamenco sekka taas põhjamaiseid tumedaid ja kargeid noote kuulda.

- selle lausega võiks kokku võtta Viru Folgi esimese õhtu muljed.

Esimeste väliskülalistena olid Viru Folgi kavas Angelit, samanimelisest Lapimaa külast pärit õed, kes vähemalt mulle paraku võõraks jäidki. Nende kontserdile tagasi mõeldes on mul raske sama sooje sõnu leida kui eelnevate eesti esinejate kohta. Algul kuulsin neilt mõnusat tantsulist maailmamuusikat, mis mu väsinud jalad siiski pealava ette platsile suutis meelitada, aga mingil hetkel nad justkui vääratasid ja muusika muutus kõige tavalisemaks sisutühjaks tantsupõrandapopiks. Tekkis tunne, nagu laulaks laval hoopis Sandra oma hitti "I'll never be Maria Magdalena". Eriti kummitas see deja vu mind laulu "Do you miss me, father" ajal. Tõrva lisas meepotti ka see, et tabasin ühe õe (tumedapäise) mustalt laulmas. 

Ning just siis, kui olin nende muusika suhtes lootuse kaotanud, tegid nad kannapöörde ja lavalt hakkas jälle tasemel maailmamuusikat kostma. See tekitas juba tõsist hämmeldust. Kas puudub bändil võime end kõrvalt vaadata, või on nad oma muusikalises arengus jõudnud teelahkmele ning seetõttu sisaldab nende repertuaar hetkel nii uut kui vana? Juhul, kui nad teelahkmel seistes valivad isikupäratu tantsumuusika, siis ei peaks neil Viru Folgi taolistele festivalidele küll asja olema. Kolmas võimalus on, et püütakse mitut kärbest ühe hoobiga tabada ja kõigile meeldida, pakkudes igaühele midagi. Paraku tundub, et sellest ei võida küll keegi. Kuulajana soovitaksin neil ära otsustada, kuhu nad õieti kuuluda tahavad.

Festivali esimese õhtu lõpetuseks oli valida mitme eesti artisti vahel: ühel kontserdil kaks kodumaiste nimedega juubilari Mägi + Sibul, teisel lätikeelse nimega "fenomenaal-rahvuslik-ägemuusika" ansambel Nikns Suns, nagu nad ise ennast nimetavad. Püüdsin valida kõike korraga ja seetõttu tormasin esmalt Metsalava ette.

Hiiu Folgi teist ja kolmandat päeva võiks nimetada ka festivaliks festivali sees, sest neil päevadel toimus enamik kontserte Kassaris. Ristigem see festival festivalis siis "Kassari Folgiks".

Nn. Kassari Folgi teisel päeval pandi suuremat rõhku erinevate rahvaste pärimusmuusikale, mida iga esitaja serveeris rohkem või vähem kaasaegse või arhailise suhtumisega esitatavasse materjali. Suprjadki pakkus vene, Virre+ eesti ja Csürrento ungari päritolu muusikat. Õhtut lõpetama jäetud Klezmofobia oli kirjade järgi pärit küll Taanist, kuid muusikalises plaanis kuulus nende looming pigem maailmamuusika valda, noppides elemente eelkõige juudi muusikast. Juudi päritolu rõhutas oma sõnavõttudes ka bändi lauljatar Channe Nussbaum.

3.-6. juuli Nautses toimunud Muhu tulevikumuusika festival "Juu Jääb" oli oma järjekorranumbrilt juba kaheteistkümnes. Nagu eelnevatel aastatel, tallasid ka tänavu Mihkli talu õuel muru pidulised üle terve maailma, alates ameeriklastest ja lõpetades muhulaste endiga.

Festivali avakõne pidas muidugi saksofonist, helilooja, produtsent ja peoperemees Villu Veski ise. Järgnevalt viisid inimesi meeleollu Paul Zauner's Blue Brass & Dwight Trible (Austria, USA), Sofia Rubina & D'orange (Eesti, Leedu), Denise Fontoura (Brasiilia), Hannes Kalamäe & Yoel Terry (Eesti, Kuuba), Garlet ja Kulno (Eesti), Külalised ja Tommyboy (Eesti), Kim Johannesen (Norra), Jukka Eskola (Soome), Christafari (USA), Catapults & Parachutes (USA), La Tregua (Argentiina, Prantsusmaa), Pirjo Levandi (Eesti), Michael Kolk (Kanada), Rinneradio (Soome), Timo Lassy Band (Soome), Tõnu Kaljuste & Nargen Opera jt.

Lisaks eelnevatele artistidele astus lavale ka legendaarne kollektiiv nimega Toomapojad, kes tantsutasid nii eakaid kui ka noori muuhulgas hittidega "Kullast süda" ja "Pilv puistab lund". Nimelt tegid mehed "come-back'i" pärast kahtekümmet aastat lahusolemist. Meeleoluka ülesastumise lõppedes tuli ansambli solist lagedale avaldusega, et nad naasevad taaskord kahekümne aasta pärast.

Sinna tuleb kindlasti kuulama minna, sest:

Esiteks on seal hullud islandlased ansamblist Mugison. Õigemini hull islandlane Örn Elías Guðmundsson, kes alustas üksi, kuid võttis pärast eelmist albumit ka bassimehe ja trummari kampa. Viimast, kolmekesi tehtud plaati olevat ainuüksi Islandil müüdud 10 000 eksemplari. Kui võtta arvesse Islandi vähest elanike arvu, siis on seda märkimisväärselt palju! Ühtaegu retrohõngulise ja otsustavalt rokkiva bändi laulja räme hääl ja laulumaneer meenutavad kohati Kurt Cobaini. Aga muusika on Mugisonil siiski piisavalt ainulaadne. Minu jaoks on see artist (Fusedmarci kõrval) üks olulisemaid põhjusi KUMU ÖÖd kuulama minna.

Susanna Norrast on ka päris huvitav lauljatar, kuigi enamvähem sarnase muusika viljelejaid kerkib viimasel ajal esile nagu seeni pärast vihma. Niisugusest muusikast ei saa siiski kunagi küllalt.

Fusedmarc (Leedu) on sõna otseses mõttes erutav muusika. Tõstab adrenaliini taset, paneb liikuma nii keha kui meele. Väike kivi (või hoopis kompliment?) ka nende kapsaaeda: laulus "Similar" kõlab lauljatar Cilia täpselt nagu Björk. Aga kuna Björk mulle meeldib, siis pole sellest midagi. Väga-väga hea bänd. Oi, kuidas tahaks nende plaati saada!

Intrigeerivalt end pärismuusika festivaliks nimetav Maailmaküla on leidnud pesapaiga Tartus Athena keskuses. Viimastel aastatel Eestis üha populaarsemaks muutuvatest pärimusmuusika festivalidest püütakse eristuda, rõhutades muusikavalikus mitte pärimuslikku, vaid sünteesivat komponenti. (Kuna ka festival Maa ja Ilm toimub Tartus ning vahendab maailmamuusikat, mis samuti sisaldab teatud määral sünteesi pärimuslikust ja popmuusikast ning püüab Anto Kivibergi sõnul kultuure omavahel meeleolukal moel segada, võib see kuulajas siiski pisukest segadust põhjustada.)

Paljassaare RockFest on lõppenud. Mida siis selle kohta öelda? Hakatuseks kasvõi seda, et üritusel on jumet. Publikut vaadates tundus tegemist olevat nišitootega, sest kuulajaskond koosnes peaaegu eranditult metallistidest (riietumiskood: must, mõned silmatorkavad pandlad, needid ja tätoveeringud jne.) Korraldajate poole pealt püüti rahvale küll üsna mitmekesist menüüd pakkuda: sekka ka indie't ja folki. Ei tea, kuidas andunud metallifännidega lood on, aga mulle selline vaheldus istus - ma ei suudaks terve päev ainult metalli kuulata.

Paljassaare RockFest toimub sel aastal juba kolmandat korda. Väravad avatakse 31. mail kell 15.00 ja pidu kestab festivali platsil kella 23-ni (after-party aga kauemgi). Kavatsen seda kuulama minna ja soovitan kõigile teistelegi!

Lähemalt festivali bändide valikust:

Quadro Nuevo kontsert oli nagu tsirkuseetendus. Muusikalise elamuse täienduseks jagus seal ka parasjagu huumorit ja küllaga vaatemängu. Lisaks kõigele muule võis kontserdi vaheajal ja pärast kontserti osta ansambli plaate otse pillimeeste endi käest - nad tahtsid olla oma muusika täielikud peremehed ja suhelda oma publikuga ka siis, kui muusika juba plaadile salvestatud on.