Tulemused märksõnaga “Sügisjazz” blogis Muusikaosakonna veebipäevik

... võis ehk tahtmatult endamisi mõelda mõnigi, kes 6. novembril No99 Jazziklubi külastas. ("Jälle" seepärast, et kevadisel Jazzkaarel käis neid üksjagu: "Andy Emleri Megaoctet" jättis küllap paljudele kustumatu mulje.)<?xml:namespace prefix = o />

Seekordsete "hullude" prantslaste kuulsus liigub ilmselt neist endist eespool, sest juba pool tundi enne kontserdi algust on mitmed kuulajad end trepile istuma sättinud ning siinkirjutajal õnnestub üksnes tänu õnnelikule juhusele kusagilt eesriide tagant veel viimane vaba tool leida ja see endale rabada. Tõele au andes on kontsert igati taolist kuulamiskoha pärast võitlemist väärt.

Vincent Courtois Quarteti liikmed alustavad ühelt noodilt, kuigi ma ei märka, et keegi oleks laulja Jeanne Added'ile hääle ette andnud. Kohe jääb kõrva lauljatari kaunis, avatud tämbri ja ilusa vibraatoga hääl, mis algul sisenduslikult ühtainsat nooti kordab, seejärel aga nagu põrgatades hoogu võtab ning järjest kõrgemale lendab, ikka samale noodile nagu hüppelauale tagasi tulles.

Muusika koosneb puhangulistest fraasidest; vahele lõikuvad repliigid baarileti äärest, mis ei tundu aga häirivad, vaid pigem sobivad ja No99 Jazziklubile omased. Kohe kontserdi algul võtab kõlapildist lõviosa enda alla tromboon, mis Yves Roberti käes vabalt muusikasse sisse ja sealt välja "jalutab", ägedalt rütmipillerkaarilt lüürilisele meloodilisusele üle läheb ja vastupidi.

Vincent Courtois tšellol sekkub alles tükk aega hiljem, tagasihoidlikult. Kui tšello lõpuks jõulisemalt sõna võtab, teeb see algul suure kajaga rock-kitarri häält. Seejärel näpib Courtois veel veidi efektinuppe ja võlub tšellost välja elektriviiuli tämbri. Peagi aga mõtleb ta ümber ja mängib sundimatult a la Jimi Hendrix ehtsa pläriseva elektrikitarri tämbriga.

8. oktoobril kell 10 õhtul astun Tartus asuvasse klubisse Plink Plonk ja leian oma ehmatuseks eest inimtühja askeetliku ruumi. Aega parajaks tehes võtan märksa õdusamast punase sisustusega kõrvalruumist kohvi ja kooki ning ootan, kuni rahvast lisandub ja pidu pihta hakkab.

Kell 23.10 kostab kõrvalsaalist lõpuks tasane trummimüdin ja inimesed lahkuvad õdusate tugitoolide embusest. Esimene lugu kõlab klubijazzi lubavalt, kuid publiku jalg veel ei tatsu, vaatamata sellele, et hõredalt sisustatud ruum on tantsimiseks otsekui loodud. Seistakse äraootavalt püsti, sest istumiskohta ju polegi.

Pala lõppedes tervitab Toomas Rull kuulajaid ja ütleb esimese loo pealkirja olevat „Teadaanne". Sama palaga algas ka tänavu kevadel ilmunud plaat, mille tutvustamiseks käidi Tom-Tomm Kvintetiga kontserte andmas üle kogu Eesti. Uuel kontserdiringil on aga esinemiskoosseis pisut muutunud: kahe klahvpilli asemel kõlavad nüüd klahvpill ja kitarr ning laval asendab Jürmo Eesperet Marek Talts. Algul mõistatan tükk aega, miks teda kuulda pole, aga siis taipan, et kitarr ja saksofon mängivad unisoonis, kitarr on plaadil Eespere mängitud klahvpillipartiid täpselt üle võtnud ja jääb kõlapildis rohkem esiplaanile tõstetud saksofoni varju.

Plaadimaterjalile truuks jäädes on kontserdil isegi lugude järjestus sama, mis CD-l, kuid kuna kitarrist ikkagi klahvpilli teha ei saa, siis kõlas on erinevused kindlasti olemas. Võibolla on kitarri lisandumisest tingitud ka kõlapildi suhteline lähenemine Mahavoki loomingule, mis teatavasti samuti on fusioni-lembene. Lisaks fusionile ja kohatistele klubijazzi mõjudele on Tom-Tomm Kvinteti muusikas tunda ka latin jazzi hõngu. Eriti kostab see kõrvu Raun Juurikase ladinaameerika-pärasest klahvpillikäsitlusest.

Korraga toimub muusikas palju. Kui jagada bändi kõlapilt kolmeks kihiks rütmi-, akordi- ja soolopillide kaupa, siis juhtub kõigis neis kihtides kogu aeg midagi, rütmifiguurid on tihti igas kihis erinevad, rääkimata mõnigi kord siksakiliselt vastassuundades liikuvatest meloodiajoonistest. Kõike seda jälgida on ääretult põnev, kuid samas parajat intellektuaalset pingutustki nõudev ning see selgitab ehk, miks igati tantsusobilikus kohas pealtnäha täiesti tantsusobiliku muusika järgi siiski keegi tantsima ei hakka. Keerukusele vaatamata pole Toomas Rulli muusika kuivalt tehniline, esitajad mängivad seda hea fiilinguga, küllap on nad helilooja ja ansamblijuhiga ühel lainel.

Et ühe sakslase rinnus võib lüüa brasiillase süda, näib esialgu raskesti usutav. Olles aga kuulnud ja näinud, kuidas Peter Fessler koos enda omaga ka publiku südamed bossanoova rütmis põksuma paneb, näib see olevat ainumõeldav selgitus. Mis on see miski, mis bossanoova tema esituses nii ehtsaks teeb, jääbki tabamatuks ning sõnadega kirjeldamatuks, kuid saalis istudes on brasiilia hõngu vältimatult tunda.

Kahetseda tuleb ainult seda, et Peter Fessler pole seekord oma plaate müügiks kaasa võtnud. Õnnelikud on need, kel õnnestus plaat hankida tema eelmisel Eesti-visiidil 6 aastat tagasi, kui ta esines kevadisel Jazzkaarel.

Kui publik on oma istekohad leidnud, siseneb musta kasti taolisse Kumu auditooriumi tagasihoidlikult musta riietatud mees, soni peas ja kitarr käes. Ta tervitab publikut taaskohtumise puhul üle kuue aasta ja tutvustab lühidalt oma repertuaari, mis on segu Euroopa sajanditetagusest muusikapärandist ning brasiilia bossanoovast. Ehtsaksaliku korrektsusega tunnistab ta seejärel, et on veidi külma saanud, kuid tal on olnud selle tagajärgede ravimiseks piisavalt vahendeid ning hääl on kuulaja jaoks olemas ning töökorras.

Fessler alustab kontserti ootamatult: Johann Sebastian Bachi aariaga süidist kammerorkestrile BWV 1068 D-duur, et sellelt sundimatult üle minna tuntud laulule "Fly me to the moon". Tema tõlgendus on tavapärasest rütmikam ning Fessler demonstreerib siin kohe oma suurt hääleulatust, põimides falsetiga lauldud aarialt jazzistandardile üle minnes sekka palju madalaid noote.

Jazzlauljatele tavaliselt nii omase vibrato asemel kasutab Fessler pikkadel nootidel sageli täiesti sirget ja ühtlast, otsekui masinast või konveierilt tulevat ning paraja pikkusega fraasideks lõigatud ülidistsiplineeritud häält, mis loob tema esitusest puhta, kohati ehk isegi steriilse mulje. Kuid see liigse steriilsuse mulje on vaid hetkeline. Fessleri süda kuulub bossanoovale ja niipea kui ta brasiilia lugudega algust teeb, hakkab tema esitus särtsakusest lausa sädemeid pilduma. Ta skätib elavalt žestikuleerides ning oma kiiretesse improvisatsioonidesse lausekatkeid pikkides, justkui oleks kogu scat-laul üks pikk kodeeritud tekst, millest vaid osa on šifreerimata jäetud.

Fessler mainib, et eelmisel aastal tähistati bossanoova 50-ndat aastapäeva. Eestis olevat bossanoova väga popp, teab ta järgmisena öelda. Tallinn olevat lausa bossanoovastunud, ta koges seda ise, kui avastas, et mõlemal pool turgu mängis kohvikutes bossanoova muusika. Veel avaldab ta kuulajale saladuse, et tahaks oma vanaduspäevad veeta ühel Brasiilia rannal, seltsiks vaid kitarr ja ookeani kohin.

Ookeani lainete müha oskab Peter Fessler ka ise suurepäraselt imiteerida ning oma improvisatsioonidesse põimida, samuti võib tühipaljas pilli häälestamine olla improvisatsiooni algpunktiks, kust hüplevad noodid igas suunas laiali jooksevad ning seejärel jälle ühte ritta võtavad, moodustades „One note samba" monotoonse meloodia. Algversioonis ühel noodil püsivat salmi-meloodiat on Fessler, muide, veidi kohandanud ning mõnda aega olen isegi segaduses, kas see ikka on seesama Antonio Carlos Jobimi „Samba de uma nota so". Mööda heliredelit üles ja alla tuiskav refrään paljastab, et nii see siiski on.

Tõelise tehniliselt nõudliku vokaalakrobaatikani Fessler aga veel ei lähe, vaid jätab efektsemad numbrid kontserdi lõpuks. Vahepeal võtab ta üldtuntud lauludega „hoogu maha" ja laseb kõigil imetleda oma hääle kõla, mis näib ballaadide esitamiseks lausa loodud olevat. Samas põimib ta ülemaailmselt tuntud lauludesse kohalikku koloriiti: näiteks tüdrukust Ipanema rannal saab tüdruk Tallinna sadamas, kes sõidab KuMu-sse Peter Fessleri kontserdile.

Hiljem, aplausiga tagasi kutsutuna, viib Fessler improvisatsiooni lausa muusikafilosoofilistele radadele. Nii kostab scat-laulu sekka üksteisega dialoogi moodustavaid hüüatusi nagu „is this jazz?" - „no question!" - „think about it!" - „club jazz as a mixture?!" - „now I get it!" Ja oma äsjase väitluse lõppu lisab ta veel ühe, ümberlükkamatu argumendi: kaelamurdvate trikkidega vokaalimprovisatsiooni hääleulatuse ülemisest piirist alumiseni.

Seejärel soovib ta publikule paar sammu lähemale astuda ning harutab mikrofoni juhtme statiivi ümbert lahti ja tõmbab seda endale järele, kuid - oh häda! - juhe on veel ühe eraldi rõngakesega korralikult statiivi külge kinnitatud ning Fessler loob endast ainsa hetkega karikeeritud vabadust ihkava tüübi, kes statiivi järel lohistab nagu vang jala küljes olevat ahelat. Sedamaid lisab ta ka vokaalse kommentaari, lauldes: „jazz means freedom, don't hinder me!"

Veelkord ja veelkord plaksutatakse bossanoova trubaduur lavale tagasi. Tema lõppsõnaks ja omalaadseks vabaduse manifestiks kujuneb „Manha de Carnaval'i" esitus, kui ta iseendale taustahäält laulab (täiesti erineva vokaalse võttega, mida ta sekundi murdosa jooksul on suuteline „ümber lülitama"), lisaks improviseerib veel „tromboonikõlalise" soolo, millele ta omakorda madalal toonil vahele sosistab, seejärel räpib sundimatult, ja laulab jälle imetabaselt edasi.

Tõsi mis tõsi: jazz on vabadus, mis tuleb seest, ning sedasorti vabadust ei suudaks piirata ka põranda külge naelutatud mikrofonijalg.