25. oktoobril 2009 festivali "Nyyd" viimase päeva raames esitati Salme kultuuripalees Heiner Goebbelsi multimeedialavastust "Eraritjaritjaka". Peaosas oli kogenud prantsuse näitleja ja lavastaja Andre Wilms, muusikalise poole eest vastutas nüüdismuusikakeelpillikvartett Mondriaan Quartet Amsterdamist. Paralleelselt näitlemisega esitati Šostakovitši, Mossolovi, Scelsi, Lobanovi, Bryarsi, Raveli, Crumbi, Bachi, Oswaldi ja lavastaja enda teoseid.
Saksamaalt pärit Heiner Goebbelsi tõukas selle etenduse loomiseks soov ühendada mitmeid kunstiliike üsna spontaanselt, kuid ühise eesmärgi nimel. Näidendi tekst põhineb kirjaniku ja kultuurifilosoofi Elias Canetti märkmetel. Ülesehituselt meenutas see Hesset, kelle teosed on enamasti biograafilised (põhinevad märkmetel ja mälestustel) ning teatud kohtades arusaadavad ja teatud kohtades mitte. Iga lugemisega pimedate laikude osakaal loomulikult väheneb.
Väga palju elevust enne etenduse algust tekitas sõna "eraritjaritjaka", mis austraalia aborigeenide keeles tähendab igatsust kadunu järele. Pärast etendust oli see elevus justkui minema pühitud.
Muideks, multimeediat maksab just praegu nautida täiel rinnal, ajal, kui see imbub tasakesi ka mitte-kunstiinimeste kultuurikogemuste sekka. See pakub senitundmatuid emotsioone ja avab uusi vastuvõtukanaleid. See on väga kasulik inimese kui kultuuritarbija arengule ning pakub värske pilgu sellele, mida on eelnevalt nähtud.
Algas kontsert-lavastus Šostakovitši kvartetiga nr 8, tekitades seega juba ette mõtlikku ja inimolemusse süübiva meeleolu, vihjates etenduse filosoofilisele sisule. Kvarteti II osa (esitati ainult kahte esimest) justkui viis mesilaspessa (mesilased=ühiskond), mis viitas eelseisvale ühiskonnaprobleemide lahkamisele. Kui kvartett lõpetas, taganes ta, laval rullus lahti valge lina ja etendus võis alata. Andre Wilms tuli selle lina keskele ning kõigepealt ei rääkinud, vaid mängis lavavalgusega.
Seejärel tutvustas ta oma kontseptsiooni. Kohe alguses mainis ta ära: "Elame kui keeglikurikad [...] ootame enesekindlusega uut hoopi." Ühiskond ja üksikisik on seega kogu etendust läbiv teema. Juba alguses oli näha kvarteti ja näitleja koostööd: mõttepausid sisustati vastavalt meeleolule, ja mis kõige põnevam, eri autorite teoste abil, nii et tegu ei olnud improviseerimisega, vaid osava kompositsiooniga. Omaette ahhaa-efekti tekitas see, kuidas Wilmsi kõne pinge iga fraasiga tõusis ja kvartett järgis sellega, et tõusis poole tooni võrra iga fraasiga järele.
