ehk
SÕNULSELETAMATU: Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud (või siis lihtsalt terve Eesti)
"Ma saan hakkama! Ma saan hakkama! Ma saan hak... Issand jumal küll! Ma olen ju esimeses reas!" -tantsupeolise mõtted... surmkindlalt.
Ma ei ole ennast kunagi eriliseks patrioodiks nimetanud. Ei hakka kunagi nimetama ka, sest olen piiavalt püsimatu, et ühes riigis ennast välja elada. Püsimatus on ka põhjus, mis viis mind lõpuks teist korda elus tantsupeole. Ja üldiselt selline rahvuslik "lällamine" mulle ei istu. Klišee oleks öelda, et ka see kord ei olnud erand... aga võta näpust- see on parim kogemus siiani (klišee või mis!?).
Selleaastase Tantsupeo teemaks oli meri ja ka võib-olla seetõttu oli antud üritus nii hingelähedane mulle ja mu kaaslastele, kes me läbi pisarate, valu, väsimuse ja suure vaeva sinna jõudsime. Meie puhul on tegemist saarlastega, puhtavereliste ö-tajatega, kes söövad tutti ja notti ning kelle arvates on kilu kena. Ja merigi on meil ju ümberringi.
Mina isiklikult olin veidi skeptiline antud ürituse osas, sest on ju teada, et viimasel ajal on rahvuslikkus veidi "out" (või kujutan ma seda ette..?). Taaskord pidin enda sõnad tagasi võtma, kui mina ja minu kaaslased sammusime esimesele kontserdile. Väravatagused olid rahvast täis- nii noori kui vanu. Enamustel piletid ja vähestel käes vaid suured A4 paberid, kuhu kirjutatud, et soovivad pileteid osta. Pean tunnistama, et see viimane grupp suutis iga kord enne esinemist mul pisara silmi meelitada. Kuid nad andsid ka sihikindlust, sest just nende jaoks pingutasin ma rohkem, naeratasin kaameratesse "Tantsupeole" ajal, hüplesin kõrgemale "Tuljaku" ajal.
