Kui ma sirvin üksnes oma selle aasta päevikut, leian ohtralt, koguni mitmetelt (tegelikult lausa mitmekümnetelt!) lehekülgedelt kleebituid kinopileteid, erinevate kuupäevade ja filmidega. Keeran mõne lehekülje tänasest päevast tagasi ning juba paistavad esimesed, värskemad ning hilisemad filmielamused:
Coca-Cola Plaza, pühapäev 08.11 "Probleemid Paradiisis" 16:30
Coca-Cola Plaza, teisipäev 03.11 „Michael Jackson: kogu lugu" 18:40
Coca-Cola Plaza, esmaspäev 02.11 „Ajaränduri naine" 18:45
Coca-Cola Plaza, laupäev 31.10 „Saag VI" 17:30
Ja mida ettepoole lehitsen, seda vanemad filmid ilmuvad: Inetu Tõde, Orb, Tere tulemast Zombimaale, Fame, Esimene aasta, Vääritud tõprad, Ettepanek, Pohmakas ning nõnda jõuan pea suve algusesse välja. Kinoelamuste vahel on rohkelt vaadatud kodukino ning tehtud filmiõhtuid sõprade seltsis. Elu kui igapäevane filmielamus!
Ma oman kinofänni tiitlit, aga pean ennast rohkem filmiguruks, filmiarmastajaks või koguni üheks suureks filmisõltlaseks. Mulle meeldib muusika, aga ma jumaldan erinevate filmide vaatamist, ükskõik mida, kus ja millal! Vaatamiseks läheb nii või teisiti! Ning üldiselt peab vett minu enda põhimõte, et iga filmi vaatamine on vaatamist väärt! Seega lugusid teistega jagada on lademetes, aga pean vast piirama oma jutuhimu ning jutustama ühe loo, mõne filmielamuse, näiteks: "Tõeline Saeõhtu".
24.oktoobril pidasime sõbra sünnipäeva filmiõhtu stiilis, aga seekord natuke teistmoodi. Kui muidu vaatame kindlalt ühe filmi, heal juhul kaks, siis seekord vaatasime läbi viis filmi - kõik Saw (Saag) osad. Meie seniaja pikim filmimaraton. Tegelikult oligi see nii mõeldud, sest kinno oli peagi saabumas filmi kuues järg, mistõttu oli vaja end taas õuduselainele viia ja tuletada meelde vanemad osad, mis olid kergelt aastatega uduseks muutunud või koguni peast pühitud.
Kogusime kokku kõik viis osa, mõned olid meie isiklikud, mõned laenutasime Videoplanetist ning Saemaraton võis alata!
